Otse põhisisu juurde

Vaimsusest...



Eile kirjutasin Eestluse ideest, mis minu jaoks leidis täiesti uue perspektiivi. Täna tahaksin rääkida vaimsusest. Mul on selline huvitav periood, et igasugused suured ideed lagunevad.

Aastaid juba kolm neli tagasi tabas mind suurem vaimsusest vaimustumine. Tegelikult on mind juba väikesest peale nende eksistensialistlike teemade poole tõmmanud ja Jumal oli minu jaoks vägagi olemas. Ma mäletan kuidas ma väiksena ta poole palvetasin, aga mida vanemaks ma sain, seda abstraktsemaks ta muutus. Ma ei ole pärit religioossest perekonnast – kuigi olen ristitud ja leeritatud. Oma keskmises teismeeas kohtasin toredaid noori kristlasi, laulsin gospelkooris ja kogesin jumalat läbi muusika. See oli tegelikult väga imeline aeg, millele ma pole ammu mõelnud. Jah, aga ühel hetkel sai see aeg mööda.

Gümnaasiumis olin ma nii sama tore hipi. Lugesin Paulo Coelhot, fännasin Sirli Sermanit ja istusin vahel küünlavalgel pimedas toas ning olin palves. Ülikooli kolmanda kursuse ajal sattusin aga kokku vägevate inimestega, kes tegelesid nö. new age vaimsusega ja ma sukeldusin pea ees sinna keerisesse. Mind tabas tõeline vaimsusest vaimustumine. Lugesin palju temaatilist kirjandust ja päästsin kõiki, keda päästa andis. (sest ma arvasin, et mina olen nende ellu kutsutud rääkima, mis nende energiakehas valesti on ja kuidas nad peaksid hakkama avanema.) Osalesin ringides, meditatsioonidel, vaimurännakutel ja tseremooniatel. Elu muutus väga kiiresti ja maailm omandas 9D mõõtmed. Aga see läks kuidagi ühel hetkel üle.

Jõudsin vist etappi mida nimetaksin vaimsuse illusiooniks. Fookus kandus väljast sisse ja ma sain aru, et ma ei pea päästma teisi vaid ise ennast. Ma sain ise enda kinnisideeks. Kui ma tundsin ennast halvasti, uskusin, et mõni mu energiamuster on aktiveerunud ja ma pean sellega viivitamatult tegelema. Ma olin kogu aeg protsessis ja koguaeg tegelesin mõtetega stiilis: „mu süda ei ole piisavalt avatud, mu naiselik energia ei voola, mu jõud ja vägi on tasakaalust väljas, ma ei ole veel piisavalt vaimne ja valgustunud.“ Ma ikka veel aeg ajalt kaldun neisse äärmustesse, aga ma arvan, et suures plaanis olen jõudnud järgmisesse punkti.

Seda kohta siin nimetaksin vaimsuse reaalsuseks. Lugesin täna üht artiklit ja seal oli lõik, mida lugesin ikka uuesti ja uuesti: „Tuntud eksistentsialist Jean- Paul Sartre on märkinud, et iseseisvate otsuste langetamine nõuab teatavat pühendumist. Kui me pole võtnud vastu sisemist otsust end tundma õppida ja oma elukvaliteeti tõsta, hakkavad meid kummitama eksistentsiaalne süü-, tühjus-, ning ärevustunne. Need ärevad emotsioonid saavad alguse siis, kui loobume ise valikute tegemisest. See tähendab, et oleme alla vandunud ja loovutanud oma eluliste otsuste tegemise teistele, saatusele või millelegi muule. Väldime vastutust ja seega ka iseend.“

Selles lõigus on päris mitu vaimsuse etappi kirjeldatud. Esmalt tabab entsusiasm haarata ühiskonna poolt juhitud eluvankri ohjad endale. Tihti loobutakse oma õpingutest, tööst, suhetest ja tuntakse ühtäkki suurt vabadust. Oma nö. mitte midagi tegemisele on olemas põhjendus „Ma otsin ennast“. Siis hakatakse end tundma õppima, aga tihti läbi kolmandate osapoolte – olgu nendeks siis õpetajad, teadjamehed ja -naised, raamatud, saatus või jumal. Ja see on moment, kus antakse otsustamine jällegi teiste kätesse - nemad teavad/tunnevad/näevad selgemini, mis mulle on hea. Ja siis ühel hetkel tabab ikkagi süü-, ja ärevusetunne. Sest ei vastutata ikkagi oma valikute ja ootuste ja lootuste täitumise eest.

Noo vot ja siis juhtubki vaimsuse reaalsusesse jõudmine. Sina oled enda tahe ja absoluutselt mitte keegi, isegi mitte jumal, saatus ega OSHO, ei ela sinu eest ära sinu elu, ega tee ära sinu eest sinu tööd. Muuseas paar päeva tagasi, kui istusime koos ja laulsime regilaule jäi täpselt minu vastas olev koht ringis vabaks ja selles seinas oli peegel. Sestap istus minu vastas seal ringis veel üks mina ja see tegi selle ringi hoidmise ja kandmise väga huvitavaks õppetunniks. Ja nagu Margit ütles, oli see mulle neljas sõnum, nende eelnevate reas, millest ma ühes postituses kõnelesin.

Vaimsuse reaalsus on, et tegelikult olen ikkagi mina see, kes vastutab – mitte keegi kolmas osapool. Ja „ma otsin ennast“ pole piisav argument mitte vastutamiseks. Tegutsemin oma valitud suunal, mitte ainult mõtisklemine sellest, annab kõige suurema rõõmu ja meelerahu. Ja nagu kirjutab Kaido Pajumaa „Jah, mõtlemisel on mõju meie tulemustele, mida kinnitavad nii teadlased kui ka pühakud, aga see mõtlemine peab käima koos tegutsemisega. Imed sünnivad läbi selle, kuidas sa oma intellektuaalsed ja füüsilised võimed ühendad.“

Vaimsuse reaalsus on ka see, et sul on sünnijärgne kuuluvus. Ja mida sügavamalt suudad selle kultuuri pärisosaga kontaktis olla, seda tugevamad on sinu juured, tüvi ja latv. „Kui sul on tõeline tunne, et kuulud kuhugi, siis on ka sinu identiteet tõeline ja tugev ning sa oled psühholoogiliselt tasakaalus. (Mihály Hoppál) Tegelikult ulatuvad kõikide vaimsete praktikate juured loodusrahvaste kogemuseni endast ja maailmast, miks minna siis ringiga, kui saab ka otse? Ma ei ole seda küll ise lugenud, aga aruteludest on läbi käinud korduvalt, et Dalai Lama on tegelikult isiklikult soovitanud/palunud, et inimesed ei vahetaks usku, vaid jääksid ühele truuks – sellele usule, milles nad on üles kasvanud. Sellele, mis on neile loomulik ja algupärane. Ja see tundub mulle loogiline ja ka tajumuslikult õige. Ka looduses on nii, et rukkilill ei tüki kõrbe, sest seal pole tema juurtele vett, kuigi emake maa on igal pool üks.

Šamanismi uurija Mihály Hoppál on öelnud, et šamaanivõimed on meis igaühes olemas, kuigi erineval määral. Kuna šamanism on väga paljudes paikades esinev nähtus, on see ka väga mitmekesine. Ta kirjutab, et seal, kus traditsioon on ja on ammusest ajast olnud, laskem sel rahumeeli mõjule pääseda. Igaüks jälgigu seejuures omaenese kultuuriruumi traditsioone. „Tuleb edendada just neid šamanismi külgi, mis on seda viljelenud rahvaste juures parajasti kõige paremini välja arenenud, kõige tugevamad. Ühes kohas on eriti tugevad näiteks ohvritalituse traditsioonid, teisal jälle rahvameditsiini omad. Kolmandas kohas seostub šamanismiga kõige tihedamalt näiteks rahvalaulutraditsioon. Just nende arengut tuleb toetada.“ Usun, et see mõte on ülekantav ka igasugusele vaimsusele.

Nagu ma kirjutasin, olen ma erinevates kogukondades ja erinevate filosoofiate toel saanud tugevaid äratundmisi. Aga nüüd usun, et olen jõudmas millegi lävele, millegi mis on natuke rohkem päris. Ma veel ei tea, aga murenemise taga on midagi aimata...

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Astusin mugavustsoonist välja!

M a pole nüüd päris pikka aega jälle kirjutanud ja selleks on olnud erinevaid põhjuseid. Aasta esimene pool oli tõesti töine ja sealt edasi hakkasid hoogu koguma suured sisemise heitlused, et kuidas siis tööalaselt edasi toimetada. Ühes punktis otsustasin, et lähen endisele töökohale tagasi, kust lapsepuhkusele jäin. Alustasin juunis, just siis kui teised hakkasid vaikselt suvesuminas kulgema. Ehkki minu endised töökaaslased võtsid mind soojalt vastu, hakkas mul erinevate asjade kokkujuhtumise pärast siiski ühel hetkel "rinnus pigistama". Pidin nentima, et nii mina ise, kui ka suurem organisatsioon, kuhu meie asutus kuulus, oli vahepeal muutunud ja nii ei kulgenud kõik päris nii nagu olin endale ette kujutanud. Viljandi folgi viimasel päeval, Paabli kontserdil, lihtsalt lahistasin nutta sellest suurest segadusest, mis mu sees oli. Mu hing karjus, et ta tahab luua oma loomingut ja ajada oma asja, aga mõistus ütles, et see ei ole majanduslikult võimalik. Selles tupikutundes ela

Peeglisse vaatamise aeg ehk räägime kaalu langetamisest

K ehakaal ja selle langetamine on olnud alates teismeeast minu jaoks üha uuesti ja uuesti päevakorda tõusev teema. Ma olen katsetanud kümneid erinevaid dieete ja toitumisviise sh. näiteks ka taimetoitlust, toortoitlust, gluteeni- ja suhkruvabadust. Samuti olen mingitel elu perioodidel teinud kaalu langetamise eesmärgil kõvasti trenni. Kuna ma võin vajadusel olla üsna tahtekindel, siis on mul õnnestunud korduvalt ka märkimisväärselt kaalu langetada, AGA varem või hiljem on see kaal tagasi tulnud. Tagasi on see tulnud sellepärast, et ühelt poolt olen mõelnud kaalu langetamisest kui millestki ajutisest ehkki tegelikult peaks olema tervislik toitumine ju elustiil. Teiseks pole ma dieeditades muutnud sügavalt oma toitumisharjumusi ja mõtteviisi. Selleks, et muutused jääksid püsima, peavad nad saama osaks identiteedist. Samuti on mõned lühiajalised dieedid olnud üsna ekstreemsed, mis polegi mõeldud olema jätkusuutlikud.  Enne rasedust oli mul just hea periood, liikusin palju ja toitusin ter

Minu ILU ja NAUDINGUTE aasta 2023

Uhh, aasta on alanud tormiliselt (ja tegelikult eelmine aasta juba lõppes tormiliselt) nii, et blogi polegi jõudnud kirjutada. Universum nimelt võttis mu soove kuulda ja tõi mulle ühe suurema tellimustöö ja avas veel mõned uued uksed nii, et on olnud töine aeg ja läheb veel töisemaks. AGA maailmas ja mu enda elus toimuvate protsesside loogika vastaselt otsustasin, et pühendan 2023 aasta ilule ja naudingutele. Ilule nii minu sees kui ka ümber ja naudingutele kõige laiemas mõttes. Nii, et püüan võtta ka oma tööülesandeid naudinguga ja lahendada neid mängleva kergusega. Kas see õnnestub, eks see paistab, aga soov on juba pool võitu! Mida ma pean silmas ILU all?  Esiteks on ilu ja tervis on minu jaoks üsna lähedaselt seotud, samuti seostub iluga minu jaoks eneseväärtustamine ja enda eest hoolitsemine.  Ilu väljaspool mind tähendab aga minu kodu ja keskkonda, kus ma viibin, samuti meelelisi elamusi ja kogemusi. Kõige otsesemalt tähendab ilu praeguses kontekstis aga ilumaailma, milles ma