Mis Maa see on, mis pärimus see on?

Olin nüüd mitu päeva Mahtras, kus laiusid avarad põllud ja kus õhtul välja minnes oli sõna otseses mõttes pime, sest polnud ei tänavavalgusteid ega reklaamtahvleid. Meie pidasime seal „pärapõrgus“ aga Raplamaa PÄRIMUSA talvelaagrit, mis on suvise pärimusmuusika laagri väikene sõsar. Margit Kuhi eestvõtmisel toimunud 12 suvelaagrist, olen mina saanud osa võtta seitsmel aastal, esialgu õpilasena ja nüüd õpetajana.

Laagrilised Mahtra Rahvakoolis

Me kasutasime seal sõnu pärimuskultuur ja pärimusmuusika üsna tihti, tegelikult selgitamata, kuidas keegi sellest aru saab. Aga kui ma siis viimase päeva hommikul selle teema tõstatasin, oskasid noored mulle kõik vastata, et tegemist on põlvest põlve suuliselt edasi antavate traditsioonidega, mis on pidevas muutumises. Selle illustreerimiseks mängisime vana head telefoni mängu, kus üksteisele mingit sõna kõrva sosistatakse ja vaadatakse kuidas see siis lõpuks muutub. Väikese täiendusena jutustasime meie esimesele sõna ütlejale põgusa eluloo, et oleks paremini mõistetav, mis punktist pärimus levima hakkab ja meie tänasesse päeva jõuab. Meil muutusid sõnad aga vahvasti hoopis teisepidi. Koopamees ütles sõna „pokemon“, tänapäeval teati aga, et ta ütles „pokumäng“, muistne talumees ütles „järelkäru“, aga meie teadsime rääkida, et ta mõtles „jalakäija.“ Mine sa tea, kuidas see tegelikult oli, aga see on kindel, et meie tõlgendused pärimuslikule ainesele, on kaunis hüpoteetilised ja me tegelikult ei suuda hoomata nende lugude tagamaid. Või ehk siiski?

Andres Ehin kirjutab Tšukši munasjuttude kogumiku „Unesnõiduja“ eessõnas, et lumetormid möllasid sealsetel maadel nädalaid ja kuid. Sellel ajal polnud võimalik kojast lahkuda, sest lumetorm oleks inimese enda alla matnud. Pealmiselt küttimisega tegelevale rahvale tähendas see aga nälga ja pimedust ( sest ka rasv, mida „lampides“ kasutati sai otsa) „Näljased, kasimata inimesed istusid pilkases pimedas ja külma käes, käed rüpes, aga nende vaim pani vastu. Oli ju nende hulgas jutuvestjaid, kes oskasid seda pealesunnitud jõudeaega täita muinasjutulise kujutlusvõime kummastavate värvidega. Loomulikult on need karmides tingimustes jutustatud lood ka ise karmid, tihtilugu koguni õudsad, aga ometi ununesid muinasjuttude võluilmas viibijatel nende enda hädad ja vaevad. Jutuvestmisega taheti rajust võitu saada ja omal kombel saadigi. Iga muinasjutt lõpetati uhkete sõnadega: Wango, jotskin tinmugan! (Ohoi, ma olen tapnud tormi)“

Seda siia üles kirjutades tuli mul meelde üks episood laagrist, kui ühel hetkel läks kogu majast elekter ära, aga kummalisel kombel olid kõik noored rahulikud, ega tulnud ühtegi õpetajat otsime, et välja selgitada, mis juhtus. Kui ma siis puhtjuhuslikult kolmandale korrusele sattusin, kus laagrilised oleks pidanud väikestes gruppides ülesannet täitma, avastasin nad kõik ühest pimedast toast. Nad istusid õlg õla kõrval ümber väikese taskulabi ja olid otsustanud ülesande üheskoos lahendada. Selle lõpptulemusena sündis läbiaegade ägedaim laagrilaul.

Ehk teisisõnu on inimesel avardumiseks vaja mingit nihet tema argielus. Hasso Krull alustab oma esseed „Loomise mõnu ja kiri“ küsimusega, kas Eestis on olnud kultuurilist kuldaega. Autor jääb seisukohale, et seda traditsioonilises mõistes polnud. Aga ma olen mõtisklenud, et Kaali katastroofi järgsesse ja ristiusustamise eelsesse aega, kuulub mingi maagiline kuldajastu küll. Arhailistes kroonikatest viidatakse Soome-ugri rahvaste asustus paikadele, mida peeti müstiliseks ning kuhu sõideti ennustusi saama. Sarnaneb see Karl Kello hüpotseesiga, et pärast katastroofi sai Saaremaa pühaks palveärnnakute sihtkohaks, kuhu usuti päike magama läinud. Jutustab ka meie naaberrahvaste folkloor lugusi eemal asuvast imelisest saarest, kus on elu- ja surmavee leiukoht ning tarkuseallikas. On igati loogiline, et sellise „kaliibriga“ katastroof kohalike inimeste maailmataju ning enesetunnetust avardasid.

Laagri kolmandal päeval tegi kohapärimuse uurija Jüri Metssalu meile Mahtras väikese matka, mis aitas mõista, et täna silmaga nähtava maastikuruumi sees, on läbi meie keele, kohanimede ja maastiku enda, elamas muistne kihistus meie esivanemate pärimust. Jüri viitas muistsele asulakohale ja selgitas mõnusa lustiga (et ka kõige väiksemad laagrilised aru saaksid) et seal üle põllu, kus praegu on kobaras üks puudesalu, olid kunagi väikesed hütid, kus elasid inimesed ja laulsid regilaulu. Sellel hetkel kangastus mulle see tõeliselt elavalt. Selles ruumis, kus mina täna olen, on ka minu muistsed emad-isad teinud oma argitoimetusi. Neil on olnud oma pühakohad, oma surnute matmise tavad, allikas ja lohukivid ja kõike seda saab maastiku uurides veel tänasepäevani kindlaks teha (ja õnneks on Jüri sugune mees, kes seda teeb.) Aga neil inimestel olid tollelajal ka oma lood ja laulud, mida paraku põllult leitud potikildude abil rekonstrueerida on võimatu. Järelikult peab selle kihistuse mõistmiseks kasutama mingeid teisipidiseid meeli.

Tõnis Tuuga foto.

„Küllap ka jääajal lauldi, sest kuigi see oli kümme tuhat aastat tagasi, pole selle ajaga oluliselt muutunud ei meie häälepaelte ehitus, kesknärvisüsteem, meeleorganid ega keelelised võimed. Ning juhul, kui jääaegne laul mõjutas hilisemat laulutraditsiooni, võiks see endas kanda ka tollase pärimuse jälgi. Oleks isegi võimalik, et meieni on suulise kirjanduse kaudu jõudnud teispoole jääaega ulatuvaid müütilisi motiive; näiteks on Heino Eelsalu paleoastronoomilistel kaalutlustel oletanud, et „loomisloo Linnu kujutelm võis tekkida kas 14–19 või 40–45 aastatuhandet tagasi”. Eensalu arutlus põhineb eeldusel, et lind pidi müütilise kujutluse järgi pesitsema Linnutees, sellal kui seal oli tähistaeva pöörlemise kese.” (Krull 2006: 20 )

Hiljuti nägin unes, et viljandi pärimusmuusika keskusel on teema-aasta „Astronoomia pärimusmuusikas“. Olgugi, et selliseid teema- aastaid minu teada plaanis pole, oleks selline teemapüstitus täiesti adekvaatne ja sellest on folkloristid ka kirjutanud, sest nii mõneski regilaulus on taevakehad täitmas olulist rolli. Aga samavõrra on lauludes oluline osa ka loodusel ja maastikel.

Vanades lugudes on kõik kuidagi omavahel hästi mõnusalt seotud. Mäed ja puud ja taevakehad räägivad, maastiku vormid liiguvad (seda rääkis meile ka Jüri, et järv vahetab oma asukohta ja mägi kukub taevast alla) ja lugudes seiklevale inimtegelasele on see täiesti enesest mõistetav – kuigi meie jaoks kõlab see täiesti absurdselt. Aga hütis istuvale tormikäes inimesele, võib tõesti tunduda, et tuul kõneleb, aga mitte ainult tunduda, võib-olla meie esivanemad tõesti mõistsidki tuule kõnet.