Aasta loom viiger meie regilaulus.

Jätkaksin täna pisut seda teemat, mida alustasin 16. jaanuaril, mil otsisin looduse ja kultuuri sidusust.  Lugesin läbi Ülo Valgu artikli "Eesti rahvaluule loodusnägemised" ja seal ta kirjutab: "Kindlasti ühendab rahvaluulet ja elusloodust see, et mõelmad on keerukad süsteemid, mis võivad ebasoodsas keskkonnas kiiresti hääbuda; teisalt hämmastavad nad meid oma püsivuse ning kohanemisvõimega."  Selle mõtte edasiarendusena räägib ta rootsi folkloristist Carl Wilhelm  von Sydowst, kes on  bioloogilisi meetodeid ja analoogiaid ülekandnud rahvaluulesse. "Nii nagu looduses kujunevad kasvukeskkonnale (mererannik, mäed jne) omased taimestiku vormid, toimub analoogiline protsess ka suulises pärimuses. Muinasjutud, muistendid, ballaadid ja teised folkloorivormid levivad, kuid kohanevad vastavalt looduslikule ja kultuurikeskkonnale, omandades lokaalseid iseärasusi." (Sydow)

Nõnda on näiteks Eesti erinevates paikadest üles kirjutatud sama sisuga laule, kuid tekstides esineb variatsioone.  Liikudes Eestist kaugemale leiab sama sisuga laule ja lugusi ka mujalt maailmast - mida kaugemale, seda suuremad on variatsioonid. Näiteks on üle eesti tuntud Loomise laulu narratiiv leitav ka Austraalia või Jaapani muinasjuttudes. Kandev ühisosa on seejuures linnu munast sündiv maailm, mis on tegelt väga levinud põlisrahvaste kujutluses maailma loomisest. Kuid nagu Sydow kirjutab leiab see idee paikkonniti erineva käsitluse.  All pool on mul toodud erinevaid tekste üle Eesti, kus on kasutatud ühte sama kujundit, aga lugu selle ümber on erinev. Ja sellega jõuangi päevateemani. 

Aasta 2014 loom on viiger. Viigerhüljes on üks kolmest Eesti rannavetes elavast hülge liigist. Kui hallhüljes tegutseb rohkem ulgumerel ja kaugematel saartel, siis viigerhüljes eelistab elada kalda lähedal ja saarte ja laidude vahel. On juhtunud, et kevadised tormid on toonud hülgepoegi koos rüsijääga ka randa, Pärnus teatakse rääkida, et isegi linnatänavatele. Sestap võib arvata, et just viiger on see hüljes, kes on meie esivanemate lauluvarasse jätnud oma jälje. Pealmiselt räägitakse hülgetest seoses nende häälega. Kõige levinum vormel on „hüüdvad hülged“, mida leidsin nii tormisest merest kõnelevates kui ka laulmisest või laulust kõnelevatest tekstides. 

Üks tore laul, kus võrreldakse meeste laulmist loomade häältega sh. hülge hüüdmisega, on järgmine.

Hülged hüüavad merest

Nõndap laulvad meie mehed,

Kui need käud kukkelevad,

Käud kukvad, linnud laulvad,

Hüiavad hülged meresta,

Karjuvad mere kajakad,

Kisendavad mere kilgid.

H II 21, 581 (17) < Tori khk. - Mihkel Lindebaum (1888)

Jällegi teises laulu puhul kõneleb laulja, et keegi teine tema laulule ei vasta – ainult linnud ja hülged.

Vastulaulmine

Küll ma hõiskan, küll ma laulan

Ei kuule vastu õisatama

Ega vastu luuletama

Vastu laulsid soojad linnud

Soojad linnud loojad linnud

Hoidsid hülged meresta

Kaljusid merekajakad

Minu hea heale vastu

Kumedama kurgu vastu

E 15653 (135) < Harju-Jaani khk., Anija v. - H. Pahlberg < Mari Kivi (1895)

Kolmandas laulus kõneleb laulja lihtsalt seda, mida tema on pealt kuulma juhtunud.

Hülged hüüavad

Kuulin hellad, kuulin vennad

Kuulin kuke laulevada

Kanatäkku karjuvada

Siis hüüdsid hülged meressa

Kaagusid merekajakad

Laulsid välja västerikud

Tikutas isane tedre

Vääras pead emase peale

EÜS V 873 (142) < Simuna khk., Avanduse v., Kissa k. - H. Siimer & W. Rosenstrauch < Juhan Wilbah, 68 a. (1908)

Neljandamas laulus kõneleb laulja sellest, kust tema on laulu saanud. Vaidleb aga külale vastu, et tema ei käinud ei harjus õppimas ega virus viisi võtmas. Tema saanud laulud looduselt.

Kust laulud?

Kui mina hakkan luulemaie

Luulemaie, laalemaie

Siis jäeb küla kuulamaie

Valda viis vaatamaie

Sõja serv jäeb seisemaie

Kuulama minu sõnuda

Lapse halva laulusida

Pardikese palve'eida

Kust see laps need laulud võtnud

Aineke sõnad arutand

See'p ol'd Harjus õppimas

Virus sõnu võttemas

Järvas sõnu jätkamassa

Harjus õppisid õeksed

Virus viisi vennalasta

Maa'p ol'd Harjus õppimas

Virus ei viisi võttemas

Järvas sõnu jätkamassa

Nõnda'p laulid meie poisid

Kui need käud kukkelesid

Ematedred eitelesid

Hüüdsid hülged meressa

Kaagutsid merikajakad

Laulid väljal västerikud

Lõhe lõõritas meressa

Kala laulab kalda'alla

Lõhe ootab lõhkujaida

Kala katki raiujada

Vähk tahab välja võttijada

Et las ütlen ümber jälle

Las laalan tagasi jälle

Siin ei ole seda meesta

Siin ei vallas vanada

Kihelkonnas ei kõvada

Kes lõhub lõhed meresta

Raiub kalad kallastesta

Mul on veike vennakene

Pisike punane poissi

See lõhub lõhed meresta

Raiub kalad kallastesta.

EÜS VII 1886/8 (76) < Väike-Maarja khk., Porkuni v., Aburi k. < Kadrina khk. - P. Penna & W. Rosenstrauch < Peeter Tiitsmann, 81 a. (1910)

Viiendamas ja ehk ka kõige tuntumas laulus kõneldakse sellest, kuidas tormi lähenedes hakkavad hülged hüüdma.

Hüüdvad Hülged

Hüidvad hülged, laulvad lagled,

karivad mere kajakad

tõuske üles rannarahvas,

tõuske võrku võttemaie,

kalanoota katsumaie,

meri tõuseb tormamaie,

randa hakkab raksumaie!

Hüidvad hülged, laulvad lagled.

Karivad mere kajakad,

merevetta juueessa,

rannarohtu süieessa.

Merevesi on vägeva,

rannarohi on soolane.

Ridala

Ja kuuendas laulus siis kõneldakse, kuidas meri annab aga ka võtab.

Meri söödab + Hüljes hüüab

Tüvenegä, tüvenegä tüllüd laulid,

Kaljusid merikajajad,

Laulid liiväl linnükäsed,

Karis hölpisid tiirükäsed.

Vergud, vergud, vennikäne,

Vergud liepüväd meressä,

Kalad kargavad külissä,

Hülged hüppiväd ülesse.

Meri meid süödäb, meri meid juodab,

Meri on ottand mitu meest,

Rand on raiskand rahvast palju,

Mitu märgä hauda saaned.

H II 51, 717 (2) < Kuusalu khk., Kolga r. - Madis Odenberg < Joosep Poumann, 57 a. (1894)