Jätkaksin täna pisut seda teemat, mida alustasin 16. jaanuaril, mil otsisin looduse ja kultuuri sidusust. Lugesin läbi Ülo Valgu artikli "Eesti rahvaluule loodusnägemised" ja seal ta kirjutab: "Kindlasti ühendab rahvaluulet ja elusloodust see, et mõelmad on keerukad süsteemid, mis võivad ebasoodsas keskkonnas kiiresti hääbuda; teisalt hämmastavad nad meid oma püsivuse ning kohanemisvõimega." Selle mõtte edasiarendusena räägib ta rootsi folkloristist Carl Wilhelm von Sydowst, kes on bioloogilisi meetodeid ja analoogiaid ülekandnud rahvaluulesse. "Nii nagu looduses kujunevad kasvukeskkonnale (mererannik, mäed jne) omased taimestiku vormid, toimub analoogiline protsess ka suulises pärimuses. Muinasjutud, muistendid, ballaadid ja teised folkloorivormid levivad, kuid kohanevad vastavalt looduslikule ja kultuurikeskkonnale, omandades lokaalseid iseärasusi." (Sydow)
Nõnda on näiteks Eesti erinevates paikadest üles kirjutatud sama sisuga laule, kuid tekstides esineb variatsioone. Liikudes Eestist kaugemale leiab sama sisuga laule ja lugusi ka mujalt maailmast - mida kaugemale, seda suuremad on variatsioonid. Näiteks on üle eesti tuntud Loomise laulu narratiiv leitav ka Austraalia või Jaapani muinasjuttudes. Kandev ühisosa on seejuures linnu munast sündiv maailm, mis on tegelt väga levinud põlisrahvaste kujutluses maailma loomisest. Kuid nagu Sydow kirjutab leiab see idee paikkonniti erineva käsitluse. All pool on mul toodud erinevaid tekste üle Eesti, kus on kasutatud ühte sama kujundit, aga lugu selle ümber on erinev. Ja sellega jõuangi päevateemani.
Aasta 2014 loom on viiger. Viigerhüljes on üks kolmest Eesti rannavetes elavast hülge liigist. Kui hallhüljes tegutseb rohkem ulgumerel ja kaugematel saartel, siis viigerhüljes eelistab elada kalda lähedal ja saarte ja laidude vahel. On juhtunud, et kevadised tormid on toonud hülgepoegi koos rüsijääga ka randa, Pärnus teatakse rääkida, et isegi linnatänavatele. Sestap võib arvata, et just viiger on see hüljes, kes on meie esivanemate lauluvarasse jätnud oma jälje. Pealmiselt räägitakse hülgetest seoses nende häälega. Kõige levinum vormel on „hüüdvad hülged“, mida leidsin nii tormisest merest kõnelevates kui ka laulmisest või laulust kõnelevatest tekstides.
Nõnda on näiteks Eesti erinevates paikadest üles kirjutatud sama sisuga laule, kuid tekstides esineb variatsioone. Liikudes Eestist kaugemale leiab sama sisuga laule ja lugusi ka mujalt maailmast - mida kaugemale, seda suuremad on variatsioonid. Näiteks on üle eesti tuntud Loomise laulu narratiiv leitav ka Austraalia või Jaapani muinasjuttudes. Kandev ühisosa on seejuures linnu munast sündiv maailm, mis on tegelt väga levinud põlisrahvaste kujutluses maailma loomisest. Kuid nagu Sydow kirjutab leiab see idee paikkonniti erineva käsitluse. All pool on mul toodud erinevaid tekste üle Eesti, kus on kasutatud ühte sama kujundit, aga lugu selle ümber on erinev. Ja sellega jõuangi päevateemani.
Aasta 2014 loom on viiger. Viigerhüljes on üks kolmest Eesti rannavetes elavast hülge liigist. Kui hallhüljes tegutseb rohkem ulgumerel ja kaugematel saartel, siis viigerhüljes eelistab elada kalda lähedal ja saarte ja laidude vahel. On juhtunud, et kevadised tormid on toonud hülgepoegi koos rüsijääga ka randa, Pärnus teatakse rääkida, et isegi linnatänavatele. Sestap võib arvata, et just viiger on see hüljes, kes on meie esivanemate lauluvarasse jätnud oma jälje. Pealmiselt räägitakse hülgetest seoses nende häälega. Kõige levinum vormel on „hüüdvad hülged“, mida leidsin nii tormisest merest kõnelevates kui ka laulmisest või laulust kõnelevatest tekstides.
Üks tore laul, kus võrreldakse meeste laulmist loomade häältega sh. hülge hüüdmisega, on järgmine.
Hülged
hüüavad merest
Nõndap
laulvad meie mehed,
Kui
need käud kukkelevad,
Käud
kukvad, linnud laulvad,
Hüiavad
hülged meresta,
Karjuvad
mere kajakad,
Kisendavad
mere kilgid.
H
II 21, 581 (17) < Tori khk.
- Mihkel Lindebaum
(1888)
Jällegi teises
laulu puhul kõneleb laulja, et keegi teine tema laulule ei vasta –
ainult linnud ja hülged.
Vastulaulmine
Küll
ma hõiskan, küll ma laulan
Ei
kuule vastu õisatama
Ega
vastu luuletama
Vastu
laulsid soojad linnud
Soojad
linnud loojad linnud
Hoidsid
hülged meresta
Kaljusid
merekajakad
Minu
hea heale vastu
Kumedama
kurgu vastu
E
15653 (135) < Harju-Jaani khk., Anija
v. - H.
Pahlberg < Mari
Kivi (1895)
Kolmandas
laulus kõneleb laulja lihtsalt seda, mida tema on pealt kuulma
juhtunud.
Hülged
hüüavad
Kuulin
hellad, kuulin vennad
Kuulin
kuke laulevada
Kanatäkku
karjuvada
Siis
hüüdsid hülged meressa
Kaagusid
merekajakad
Laulsid
välja västerikud
Tikutas
isane tedre
Vääras
pead emase peale
EÜS
V 873 (142) < Simuna khk., Avanduse
v., Kissa k. - H.
Siimer & W. Rosenstrauch < Juhan
Wilbah, 68 a. (1908)
Neljandamas
laulus kõneleb laulja sellest, kust tema on laulu saanud. Vaidleb
aga külale vastu, et tema ei käinud ei harjus õppimas ega virus
viisi võtmas. Tema saanud laulud looduselt.
Kust
laulud?
Kui
mina hakkan luulemaie
Luulemaie,
laalemaie
Siis
jäeb küla kuulamaie
Valda
viis vaatamaie
Sõja
serv jäeb seisemaie
Kuulama
minu sõnuda
Lapse
halva laulusida
Pardikese
palve'eida
Kust
see laps need laulud võtnud
Aineke
sõnad arutand
See'p
ol'd Harjus õppimas
Virus
sõnu võttemas
Järvas
sõnu jätkamassa
Harjus
õppisid õeksed
Virus
viisi vennalasta
Maa'p
ol'd Harjus õppimas
Virus
ei viisi võttemas
Järvas
sõnu jätkamassa
Nõnda'p
laulid meie poisid
Kui
need käud kukkelesid
Ematedred
eitelesid
Hüüdsid
hülged meressa
Kaagutsid
merikajakad
Laulid
väljal västerikud
Lõhe
lõõritas meressa
Kala
laulab kalda'alla
Lõhe
ootab lõhkujaida
Kala
katki raiujada
Vähk
tahab välja võttijada
Et
las ütlen ümber jälle
Las
laalan tagasi jälle
Siin
ei ole seda meesta
Siin
ei vallas vanada
Kihelkonnas
ei kõvada
Kes
lõhub lõhed meresta
Raiub
kalad kallastesta
Mul
on veike vennakene
Pisike
punane poissi
See
lõhub lõhed meresta
Raiub
kalad kallastesta.
EÜS
VII 1886/8 (76) < Väike-Maarja khk.,
Porkuni v., Aburi k. < Kadrina khk. -
P. Penna & W. Rosenstrauch
< Peeter Tiitsmann, 81 a.
(1910)
Viiendamas
ja ehk ka kõige tuntumas laulus kõneldakse sellest, kuidas tormi
lähenedes hakkavad hülged hüüdma.
Hüüdvad
Hülged
Hüidvad
hülged, laulvad lagled,
karivad
mere kajakad
tõuske
üles rannarahvas,
tõuske
võrku võttemaie,
kalanoota
katsumaie,
meri
tõuseb tormamaie,
randa
hakkab raksumaie!
Hüidvad
hülged, laulvad lagled.
Karivad
mere kajakad,
merevetta
juueessa,
rannarohtu
süieessa.
Merevesi
on vägeva,
rannarohi
on soolane.
Ridala
Ja
kuuendas laulus siis kõneldakse, kuidas meri annab aga ka võtab.
Meri
söödab + Hüljes hüüab
Tüvenegä,
tüvenegä tüllüd laulid,
Kaljusid
merikajajad,
Laulid
liiväl linnükäsed,
Karis
hölpisid tiirükäsed.
Vergud,
vergud, vennikäne,
Vergud
liepüväd meressä,
Kalad
kargavad külissä,
Hülged
hüppiväd ülesse.
Meri
meid süödäb, meri meid juodab,
Meri
on ottand mitu meest,
Rand
on raiskand rahvast palju,
Mitu
märgä hauda saaned.
H
II 51, 717 (2) < Kuusalu khk., Kolga
r. - Madis
Odenberg < Joosep
Poumann, 57 a. (1894)
Kommentaarid
Postita kommentaar