Õnnemustrid

Kõik on väga oodatud 8. novembril kell 19.00 "Õnn kuulub kõigile" raamatuesitlusele, mis toimub Tallinnas, muusikakohvikus Terminal. Terminal on üks põnev koht, mis ühendab endas muusikapoodi, baari, kohvikut ja kultuuriklubi ja asub see Balti Jaama Turu kõrval aadressil Telliskivi 60/2.  Raamatuesitlusel tuleb juttu nii sellest, miks ma selle raamatu kirjutasin, kui ka sellest, mis meid õnnelikuks teeb!  Just viimasel ajal olen hakanud aru saama, et see raamat ei ole lihtsalt üks raamat, vaid see raamat on nagu elus objekt, kes tirib mind kättpidi üha uute ja uute väljakutsete juurde. See raamat on osa ühest suuremast protsessist, mis algas viis aastat tagasi ja liigub muudkui edasi. Seda, mis protsess see on, püüan avada juba esitlusel.  Neile, kes minu raamatuga kursis ei ole, siis väikene tutvustus teile:    Suve hakul ilmus Tänapäeva kirjastuse alt Mari Tammari kogemusraamat “Õnn kuulub kõigile”, kus Mari jagab enda lugu sellest, kuidas ta ühel hetkel otsustas, et tahab

Enesearmastuse seos õnnega on väga otsene ning olen sellel teemal ka varem siin blogist kirjutanud. Nagu kord ütlesin: m e saame püsivat õnne kogeda vaid siis, kui meil on terve enesehinnang – igal muul juhul on õnn vaid kassikuld. Elu paneb enesearmastust pidevalt proovile ning seepärast on see teema, millega on alati võimalik veel sügavamale minna.  Ma sain eile kaks uudist korraga, mis panid mu enesetunde võbelema ja äratasid minus väärtusetuse tunnet. Tundsin, kuidas meeleolu langes, hakkasin peas ühte ja samu mõtteid ketrama ja muutusin pahuraks. "Ma annan endast parima, aga tulemused on ikkagi kesised. Järelikumalt ma ei väärigi paremaid tulemusi ja olengi üks väärtusetu ja mõtetu inimene," käisid mõtted mu peas ringi. Õnneks olen endaga piisavalt palju tööd teinud ja märkasin, mis mu sees toimub ning ütlesin STOP!  Küsisin kõigepealt, mida ma saan enda heaks teha ja kohe tuli kiire vastus, et teen endale ühe mõnusa tassi täie teed.  Seejärel meenus mulle koolitaja Kai

Vahel tuleb oma soov kõva häälega välja öelda, et see täide läheks! Järgnev postitus räägibki ühest minu südamesoovist.  Mulle nii meeldib minu praegune elukorraldus. Mulle meeldib, et olen lapsega kodune ema, ent samas on mul võimalik lapse kõrvalt kirjutada ja luua.  Mulle meeldivad meie rahulikud hommikud ja pikad jalutuskäigud. Mulle meeldivad hetked kui istun Oskariga koos põrandal ja uurin temaga koos raamatuid ja mänguasju. Mulle meeldib kui ta ronib mulle sülle ja ütleb: "Aitäh! Aitäh! Aitäh!" Mulle meeldivad hetked kui laps magab ja ma saan hiilida oma kirjutamise salamaailma, lugeda või lihtsalt mõelda enda mõtteid. Mulle meeldib, et valin oma elutempo ja tööülesanded ise. See, mida ma praegu elan, on peaaegu mu unistuste elu!  AGA uue aasta alguses saab mul emapalk läbi ja see idülliline vaikelu ei pruugi enam jätkuda. Minu kirjutamised ja esinemised annavad pisut lisasissetulekut, aga ainult nendest siiski ära ei ela. Niisiis peaksin justkui minema tööle tagasi, a

NB! Selles postituses jagatud mõtted on suunatud vaimse tervise probleemide ennetamiseks. Juhul kui juba on tekkinud depressioon või mõni muu vaimse tervise häire, tuleb sellele läheneda teaduspõhiselt.   Sain hiljuti raamatut "Zen ja oskus olla õnnelik" lugedes teada, et need rakud, mis on tekkinud meie kehas sellel ajal, kui olime kurvad või masendunud, janunevad hiljem kurbuse ja masenduse järgi ning annavad seda infot omakorda järgmistele rakkudele edasi. Samas õnnelikel hetkedel tekkinud rakud, kannavad edasi õnnelikku informatsiooni, oskavad tunda õnnetunnet ja janunevad heade tunnete järgi. (Olgu öeldud, et ühes tunnis tekib inimkehas umbes 18 miljardit uut rakku.)   See avastus kinnitas minu jaoks veelkord, et kurvameelsuses "mõnuleda" pole mõtet. (Mina kippusin kunagi mõnulema.) Kui on raske, paha, ebamugav, pole mõtet selle tunde sisse järjest sügavamale kaevuda. Sellel ajal kui me selles tundes püherdame, toodab meie keha depressiooni järgi janunevaid rak