Kes me oleme - eestlased või midagi enamat?

Vanaisa tehtud foto minust ja mu õest.

Ma lugesin läbi Kalle Elleri essee „Maarahvast“ , mis ilmus esimest korda aastal 1972, kuid mida on taas trükitud ka hilisemal ajal. (Viimati vist aastal 1998) Tuleb tunnistada, et sealt loetu nihutas nii mõndagi perspektiivi, kuid ma pean alustama kaugemalt.

Ma olen üles kasvanud perekonnas, kus Eesti Vabariigi aastapäeval pannakse valge laudlina lauale, heisatakse trikoloor ja küpsetatakse pidulikuks lõuna- või õhtusöögiks ahjupraadi. Ma olen laulupidudel laulnud pisarsilmi „Eestlane olen ja eestlaseks jään“ ning korduvalt ja korduvalt vaadanud filme „Nimed Marmortahvlil“, „Tuulepealne maa“ ja „August 1991“, pärast mida tundnud uhkust ja heldimust. Ma olen inimene, keda väga liigutavad meie rahva ponnistused omariiklusele. Olla eestlane on olnud minu jaoks ikkagi väga suur privileeg, sest mida väiksem on rahvas, seda suurem on privileeg kanda just sellele rahvale omast koodi. Kuid, kas eestlust ja oma rahva päris olemist saab tegelikult samastada?

Paljud inimesed peavad end patrioodiks ja räägivad siis seda, et nad käivad laulupidudel ja elavad kaasa meie sportlastele. Aga kui hakata uurima, mida nad siis rahvakultuurist teavad, ütlevad nad enamasti siira rõõmuga, et nad on algklassides tantsinud rahvatantsurühmas.

Tõnis Tuuga foto

Ok – päris kihvt! Aga, mis sa siis tegelikult oma päritolu kohta tead?

Noo – vanaisa oli mul kolhoosi esimees.

Mhm... aga sa midagi pärimuskultuurist ka tead?

Jaa, ma käin iga suvi Viljandi folgil.

Ohoo... mis kontserditel käid siis?

Aa... ma rohkem nii sama ....

Mmm - aga sa regilaulust oled midagi kuulnud?

Ähh... regi.. mis?

Ja see ongi karm reaalsus, et me nimetame ja peame end kellekski, aga me tegelikult ei hooma, mis on selle taga. Me isegi ei vaevu seda tegema. Meie ajaloolisele mälule on karmilt mõjunud nõukogudevõimu sihipärane juurte raiumise poliitika, kus inimesi saadeti oma kodukohtadest minema ja segati erinevaid kultuure ja kogukondi ning tehti kõik nö. üheks sotsialistlikuks pereks. Seda osa oma kultuuri ajaloost me teadvustame. Ja valdav enamus inimestest oskas sellel ajal eraldada terasi sõkaldest ning hoida venestamise eest oma süvakihid puutumata. Palju vähem teadvustame aga seda murdepunkti oma kultuuriloos, kui rahva omateadvuse tähe all, rahvusliku ärkamiseajal, visati pesuveega välja ka laps ise. Seda, mis oli omane tolleaegsele maarahvale, hakati põlgama ja ümber töötlema. See on põhjus, miks täna meie enaeseteadvuses puudub see päris olemise kood. Identifitseerime end rahvariide triibu, lillornamentika, kalevipoja ja laulupidudega - saksaliku kultuuri jäljendamisest sündinud hübriididega, mis tegelikult ei kanna siinse paikonna vaimsust ja traditsiooni. Sealt poolt võiks vaadata meid, kui saksa kultuurikolooniat või siis nende kultuuri hälvet. 

Seto Lauluema monumet

Üks neist pesuga välja visatud lastest on regilaul. Kalevipoeg ei ole regivärsis! Ammugi siis ei ole tegemist audentsete rahvasuus lauldud tekstidega, mida näiteks on kasutatud soomlaste „Kalevalas“. See on Kreutzwaldi looming, mis on mõningast ainest saanud regilauludest ja rahvajuttudest, kuid mille keeleline nüansirikkus ja kujundilikkus jääb oluliselt alla regilaulu omale. Nagu kirjutab luuletaja Jaan Kaplinski „Meile paradoksina näiv tõde on see, et vana regivärss on struktuurilt hoopis keerulisem nähtus kui mingi meil praegu käibiv luulevorm.” Sellega seoses meenub mulle ka lugu sellest, kuidas regilaulu omandamine võtab aega mitte aastaid, vaid aastakümneid. Elava traditsiooniga kogukondades ei peeta 30 aastast lauljast suurt midagi, 60 aastane omab juba mõningast oskust, kuid ka tema kahvatub 90 aastase laulja ees, kellel pole mitte ainult oskus, vaid ka vägi. Seega võime Kreutzwaldi katsest lugu pidada, aga mitte võtta seda kui parimat võimalikust.

Üldiselt olen ma pigem seda meelt, et traditsioonid saavad säilida ka läbi uue loomise vanale vundamendile, kuid kõige selle kontekstis hakkan mõistma ka oma õppejõude ja väikerahvaste esindajaid, kes peavad oluliseks audentsust ja on vahest ehk ülemäära kriitilised välismõjude suhtes. Teatud määral peab olema kriitiline, et sinu kultuuririsoomis säiliks see eluks vajalik annus, mida sa välja ei käi ja ümber ei sünteesi.

Mul on kohutavalt kahju oma emast ja veel sadadest eesti naistest, kes harjutavad tantsupeo ülevaatuseks balletisamme - ja seda peetakse Eesti rahvakultuuri monumendiks. Vanasti tantsiti ja lauldi ühes kihelkonnas veidi üht moodi ja teises teist moodi. Ühtlustumine toimus (kui toimus) kogukonna sees – variatiivsus oli pigem rikkus. Tänapäeval pannakse kõik tantsima ühtmoodi. Tantsud lähevad üha keerulisemaks ja on autorilooming. Võib-olla põhisammudes on mõned pärimustantsu elemendid ja tantsumurule joonistatakse muhu mänd, aga sellega ka traditsioon piirdub. Rõhku pannakse pöia sirutusele, keha kallutusele, kõrgele käe kaarele jms. Vanasti oli tantsimise juures oluline ökonoomsus – tantsiti tunde ja tunde ja tunde. Liigutused ja asend pidi olema kehale mugav ja loomulik ning sellest sai tundideks jaguvat rõõmu ja mis pealmine, tanstu mõnu.

Mida siis teha selle tunde konfliktiga? Ühelt poolt on väga äge fännata seda esimest Eesti aega, neid kauneid ja rahvusromentilisi naisluuletajaid Tartu ärklikambrites ja iseolemise õiguse triumfi. Aga teisalt tuleks teadvustada ka seda osa, mis selle murdepunkti rataste alla jäi – mis oli paraku suur osa meie päris osast. Mina usun täiesti tõsimeeli, et meie teadvuse süvakihtides on olemas see salapärane kood, mida meie esiemad laulsid lauludesse ja punusid paeladesse ja tantsisid tantsudesse - päris lõpuni ei ole ajaloo tõusud ja mõõnad suutnud seda meist välja juurida - sest me elame ikkagi selles samas kultuuri energiaruumis. Nüüd kui meil on iseolemiseks vabadus, siis meil on ühtlasi ka võimalus sellesse päris osasse uuesti süveneda, seda äratada ja oma argiellu tuua, kuigi see võib tähendada mingite hilisemate kultuuri ladestuste läbi puurimist või neist sootuks loobumist. Esmalt on aga oluline tabada see nihe ja jõuda äratundmiseni, et kõige isikupärasem osa meie kultuurist ulatub tegelikult ärkamisaja taha. Kuid see protsess peaks käima kindlasti seest väljas poole, mitte vastupidi. Hakates lihtsalt ahmima seda pärimuskultuurilist „tarkvara“ mis ringleb, ei ole mõtet. Alusta enda positsioneerimisest! Näiteks sellest, kust sa pärit oled?

Kalle Elleri esseed saab lugeda siit: http://maavald.ee/koda.html?rubriik=17&id=34&op=lugu

NB! Eks sellest ole kirjutatud ka, et Kalevipoeg esineb tegelikult regilaulus mitte kuigi kangelasliku kujuna. Mulle endale meenub esimesena laula „Suisa Suud“ (Ja ega vist neid väga rohkem polegi) mille lugu räägib siis justkui ühest neiust, kes läheb metsa luuda tooma ja siis Kalevipoeg tükib neiule ligi ning too omakorda lööb meest noaga. Eks tõlgendusi ole sellele mitmesuguseid, aga laulu kulminatsioon on ise enesest selline:

Sain sinna Sulevimääle, Sulevi-Kalevimääle. Seel seisis Sulevipoega, Sulevi-Kalevipoega. Küsis multa suisa suuda, suisa suuda, kiuste kättä. Ei mina annud suisa suuda, suisa suuda, kiuste kättä. Mina kiuste kiljatasin, suisa suuda maigutasin. Mul oli nuga terävä, alla helma hingerauda. Suisa lõin Sulevipoega, kiuste lõin Kalevipoega: läbi ta ihu ilusa, läbi ta pale punase, läbi ta ruugete juuste, läbi uue halli kuue, läbi peene peiusärgi.