Õnnemustrid

M a pole nüüd päris pikka aega jälle kirjutanud ja selleks on olnud erinevaid põhjuseid. Aasta esimene pool oli tõesti töine ja sealt edasi hakkasid hoogu koguma suured sisemise heitlused, et kuidas siis tööalaselt edasi toimetada. Ühes punktis otsustasin, et lähen endisele töökohale tagasi, kust lapsepuhkusele jäin. Alustasin juunis, just siis kui teised hakkasid vaikselt suvesuminas kulgema. Ehkki minu endised töökaaslased võtsid mind soojalt vastu, hakkas mul erinevate asjade kokkujuhtumise pärast siiski ühel hetkel "rinnus pigistama". Pidin nentima, et nii mina ise, kui ka suurem organisatsioon, kuhu meie asutus kuulus, oli vahepeal muutunud ja nii ei kulgenud kõik päris nii nagu olin endale ette kujutanud. Viljandi folgi viimasel päeval, Paabli kontserdil, lihtsalt lahistasin nutta sellest suurest segadusest, mis mu sees oli. Mu hing karjus, et ta tahab luua oma loomingut ja ajada oma asja, aga mõistus ütles, et see ei ole majanduslikult võimalik. Selles tupikutundes ela