Õnnemustrid

Jätkaksin täna pisut seda teemat, mida alustasin 16. jaanuaril, mil otsisin looduse ja kultuuri sidusust.  Lugesin läbi Ülo Valgu artikli "Eesti rahvaluule loodusnägemised" ja seal ta kirjutab: "Kindlasti ühendab rahvaluulet ja elusloodust see, et mõelmad on keerukad süsteemid, mis võivad ebasoodsas keskkonnas kiiresti hääbuda; teisalt hämmastavad nad meid oma püsivuse ning kohanemisvõimega."  Selle mõtte edasiarendusena räägib ta rootsi folkloristist Carl Wilhelm  von Sydowst, kes on  bioloogilisi meetodeid ja analoogiaid ülekandnud rahvaluulesse. "Nii nagu looduses kujunevad kasvukeskkonnale (mererannik, mäed jne) omased taimestiku vormid, toimub analoogiline protsess ka suulises pärimuses. Muinasjutud, muistendid, ballaadid ja teised folkloorivormid levivad, kuid kohanevad vastavalt looduslikule ja kultuurikeskkonnale, omandades lokaalseid iseärasusi." (Sydow) Nõnda on näiteks Eesti erinevates paikadest üles kirjutatud sama sisuga laule, kuid tekstid

Eile kirjutasin Eestluse ideest, mis minu jaoks leidis täiesti uue perspektiivi. Täna tahaksin rääkida vaimsusest. Mul on selline huvitav periood, et igasugused suured ideed lagunevad. Aastaid juba kolm neli tagasi tabas mind suurem vaimsusest vaimustumine. Tegelikult on mind juba väikesest peale nende eksistensialistlike teemade poole tõmmanud ja Jumal oli minu jaoks vägagi olemas . Ma mäletan kuidas ma väiksena ta poole palvetasin, aga mida vanemaks ma sain, seda a b straktsemaks ta muutus. M a ei ole pärit religioossest perekonnast – kuigi olen ristitud ja leeritatud. Oma keskmises teismeeas kohtasin toredaid noori kristlasi, lau l sin gospelkooris ja kogesin jumalat läbi muusika. See oli tegelikult väga imeline aeg, millele ma pole ammu mõelnud. Jah, aga ühel hetkel sai see aeg mööda. Gümnaasiumis olin ma nii sama tore hipi. Lugesin Paulo Coelhot, fännasin Sirli Sermanit ja istusin vahel küünlavalgel pimedas toas ning olin palves. Ü likooli kolmanda kursuse ajal s

Vanaisa tehtud foto minust ja mu õest. Ma lugesin läbi Kalle Elleri essee „Maarahvast“ , mis ilmus esimest korda aastal 1972, kuid mida on taas trükitud ka hilisemal ajal. (Viimati vist aastal 1998) Tuleb tunnistada, et sealt loetu nihutas nii mõndagi perspektiivi, kuid ma pean alustama kaugemalt. Ma olen üles kasvanud perekonnas, kus Eesti Vabariigi aastapäeval pannakse valge laudlina lauale, heisatakse trikoloor ja küpsetatakse pidulikuks lõuna- või õhtusöögiks ahjupraadi. Ma olen laulupidudel laulnud pisarsilmi „Eestlane olen ja eestlaseks jään“ ning korduvalt ja korduvalt vaadanud filme „Nimed Marmortahvlil“, „Tuulepealne maa“ ja „August 1991“, pärast mida tundnud uhkust ja heldimust. Ma olen inimene, keda väga liigutavad meie rahva ponnistused omariiklusele. Olla eestlane on olnud minu jaoks ikkagi väga suur privileeg, sest mida väiksem on rahvas, seda suurem on privileeg kanda just sellele rahvale omast koodi. Kuid, kas eestlust ja oma rahva päris olemist saab teg

Tõnis Tuuga "Külm"  Nii kultuur kui loodus  on inimesele  fundamentaalselt  hädavajalik,  ilma nendeta  poleks ka inimest. (Konsen) Sõnad „kultuurmaastik“ ja „kultuurimaastik“ on väga sarnased, kuid sisuliselt üsna erinevad. Üht mõistet kasutatakse rääkides loodusest ja sellest, kuidas inimene on seda kujundanud. Teine mõiste näikse puudutavat ainult inimtegevust ja kauneid kunste. Mina tahaksin täna rääkida nende kahe mõiste ühisosast ehk sellest, kuidas meie looduskeskkond on mõjutanud meie esivanemate maailmatunnetust ja seeläbi pärimust ehk kultuuri, mis on meieni jõudnud. Jällegi tegemist väga laia teemaga ja minu antropoloogia ja ökoloogia alased teadmised ei võimalda seda ammendavalt käsitleda, kuid samas püüan ampsata ühe väikse tükikese ja proovida seda sõnastada. „Kultuuril on pistmist kõigega alates igapäevasest elust lõpetades ajaloo sõlmpunktidega. Kultuur väljendub inimese käitumises, arvamustes, väljendusviisides ja mõtlemise stereotüüpides.“ (Kon

Aasta alguses on ikka sobilik tegeleda unistamisega – see on minu arvates päris hea stardipakkude seadistamise viis. Unistused on valdavalt muutuva iseloomuga ja neid mõne aja möödudes uuesti läbi rehitsedes, saab hea pildi sellest, kuhu sa ise endaga jõudnud oled ja kuhu sa jõuda tahad. Osa minust on aga uskumisel, et liialt palju ei peagi muretsema, asjadel on ju komme omasoodu minna ka siis, kui sa oled neid täpselt planeerinud. Seepärast on parem lihtsalt usaldada ja avatud olles võtta vastu võimalused, mida sulle pakutakse. Selle aasta esimesel nädalal, olen aga saanud kolmel korral maailmalt täpselt ühesuguse sisuga sõnumi, mis paneb asju ümber hindama. 1. sõnum Aastavahetuse öösel, tegime sõpradega üht vahvat ennustamist. Nimelt kirjutavad kõik ringisolijad ühe enda unistuse ja kleebivad selle, (nii et keegi ei näe) potiservale. Potis on vesi ja teeküünal. Hiljem paneb inimene, kes endale tulevat aastat ennustab vees ringe tehes, küünla liikuma ja siis küünal veepinnal

Olin nüüd mitu päeva Mahtras, kus laiusid avarad põllud ja kus õhtul välja minnes oli sõna otseses mõttes pime, sest polnud ei tänavavalgusteid ega reklaamtahvleid. Meie pidasime seal „pärapõrgus“ aga Raplamaa PÄRIMUSA talvelaagrit, mis on suvise pärimusmuusika laagri väikene sõsar. Margit Kuhi eestvõtmisel toimunud 12 suvelaagrist, olen mina saanud osa võtta seitsmel aastal, esialgu õpilasena ja nüüd õpetajana. Laagrilised Mahtra Rahvakoolis Me kasutasime seal sõnu pärimuskultuur ja pärimusmuusika üsna tihti, tegelikult selgitamata, kuidas keegi sellest aru saab. Aga kui ma siis viimase päeva hommikul selle teema tõstatasin, oskasid noored mulle kõik vastata, et tegemist on põlvest põlve suuliselt edasi antavate traditsioonidega, mis on pidevas muutumises. Selle illustreerimiseks mängisime vana head telefoni mängu, kus üksteisele mingit sõna kõrva sosistatakse ja vaadatakse kuidas see siis lõpuks muutub. Väikese täiendusena jutustasime meie esimesele sõna ütlejale põgusa