Õnnemustrid

Meie maailmas on palju üle rabelemist asjade pärast, mis meid õnnelikuks ei tee. Üks asi, mis meid aga kindlasti õnnelikumaks teeb, on terve enesehinnang - see on meie rahulolu vundament. Järgnev postitus on justkui jätk minu eelmisele postitusele ja räägin nii nagu seal lubasin sellest, kuidas me saame ise oma enesehinnangut tervendada. Kindlasti ei ole see ammendav postitus, sest rääkida oleks sellest teemast palju, aga alustuseks jagaksin teiega viit sammu, mida ma ise oma elus olen rakendanud.  Foto: Taimo Tammik. Aasta oli siis 2018. Esimene samm: Anna oma sisemisele lapsele seda, mida ta vajab!  Kõigi meie sees istub n-ö meie siseminelaps, kes vähemal või rohkemal määral kannab endas kaasas mõtteid ja tundeid, mida me kogesime lapsepõlves. Kuna meie enesehinnangule ja minapildile pannakse alus lapsepõlves sõltub paljuski meie tänane enesehinnang meie sisemise lapse enesetundest. Kui lapsepõlves jäi midagi meie jaoks olulist vajaka, võib see tühimik meid alateadlikult mõjutada tä

Nii nagu väga paljud, olen ka mina mõelnud: "Kui mul oleks see asi, siis ma oleksin õnnelik" või "Kui ma suudaksin seda saavutada, siis ma oleksin õnnelik" või "Kui ma oleksin 5 kilo kergem, oleksin ma raudselt õnnelik" ja "Kui...." Neid lauseid võiks lõpmatuseni välja mõelda. Ent oh üllatust, nii teadlased, kui ka elu ise, on tõestanud, et kui sa ei ole praegu õnnelik, siis sa ei ole päriselt õnnelik ka siis, kui sa oma soovitu saavutad. Jah, nii karm kui see ka pole, siis tulevikku edasi lükatud õnne ei ole olemas. Või õigupoolest siiski on, aga see toimib hoopis teistel alustel kui see tingimuslik õnn, millesse me nii pühendunult usume.  Meid veendakse pidevalt oma õnne edasi lükkama, seadma uusi eesmärke ja ihaldama enamat. Meile jutustatakse kogu aeg seda lugu, et alles siis kui ületad järgmise "mäe", saad olla õnnelik. Näiteks l äbi filmide, läbi reklaamide ja ajakirjade räägitakse meile lugu, et kui sa oled edukas, ilus, kuulus j

Vist ei ole kedagi, kelle argipäev oleks koguaeg üks roosamanna. Samas on kõigi meie eludes aegajalt suuremaid sündmusi, mis tõstavad meie õnnetaset nii, et saame pisut seda roosamannat siiski maitsta. (Näiteks kui sõidame puhkusereisile või kui meil on mõni tähtpäev.) Paraku toimib aga meie psüühika nii, et läbi selliste suursündmuste kogetud õnnetunne ei jää meisse püsima kuigi pikaks ajaks. Ehkki selliseid sündmusi aegajalt kogeda on vajalik, on püsiva õnne seisukohalt palju olulisem kogeda iga päev pisikesi õnnehetki, mis on kokkuvõttes palju olulisemad kui n-ö suured õnned. Niisiis ei tohiks argipäevade väikeseid õnnehelmeid sugugi alahinnata, need toidavad meie meeleolu küll väiksemate kogustega, ent siiski järjepidevalt. Suurepärane on see, et me saame ise neid väikeseid õnnehetki oma argipäeva luua. Enne kui asume praktiliste nippide juurde pisut teooriat.  Nii teadlased kui ka vaimsed õpetajad peavad oluliseks eristada hetkelist ja püsivat õnne. Hetkeline õnn sünnib välistest

Häid harjumusi ning käitumis- ja mõtteviise, mis meie ellu rohkem rõõmu ja rahulolu loovad, on tegelikult palju, ent valisin esialgu tutvustamiseks välja neli, mida ma ise olen suutnud rakendada ja, millesse ma ise tõe poolest usun. Uute harjumustega alustamiseks on iga päev hea päev. Seega alustame juba täna!    1. Harjumus pühendada aega oma lähedastega suhtlemisele  Uurimused on näidanud, et kõige olulisemaks õnne määravaks teguriks on heade suhete olemasolu meie elus. Ükski muu tegur – sissetulek, edukus, ilm ega tervis, ei ole nii suure ja määrava jõuga, kui meid ümbritsevad suhted. Kui meie ümber on toetavad suhted, on täidetud kõige põhilisem eeldus õnnelikuks eluks.  Paradoksaalne on aga see, et väga sageli on meie tööd ja muud tegemised meie prioriteetide tabelis ees pool kui suhted. Panustame rohkem aega ja energiat oma töösse, ekraanidele, ostlemisele kui lähedastega suhtlemisele.  (Lähedaste all ei pea ma silmas ainult lapsi ja elukaaslast, vaid ka vanemaid, vanavanemaid, ä

Enne kui hakkan kirjutama praktilisematest teemadest, tahaksin jagada kolme arusaama, millest tegelikult õnne loomine meie ellu algab. Kui me tõe poolest need kolm arusaama endasse vastu võtame, oleme teinud suure sammu õnnelikuma ja rahulolu pakkuvama elu poole. 1. Õnn on meile loomuomane ja kuulub meile kõigile Me sünnime maailma oskusega tunda rõõmu, õnne ja rahulolu nii, et keegi ei pea meile seda õpetama. Meie keha, eesotsas ajuga, on programmeeritud õnne tundma. Budistlik õpetus ütleb muuhulgas, et rõõm on inimese loomulik olek. See tähendab, et õnn ja rahulolu on lahutamatu osa inimeseks olemisest, sõltumata sellest, milline inimene on või millist elu ta elab. Nii nagu me oskame hingata, oskame me olla ka õnnelik.  See võrdlus sobib ka seepärast, et õnn on sarnane nähtus nagu õhk. Meil kõigil on võrdväärne õigus hingata ja samuti on meil kõigil võrdväärne õigus olla õnnelik. Ei ole reglementi, mis ütleks, et üks võib hingata rohkem ja teine vähem. Õnnega on samamoodi – see on va

Kunagi ammu pidasin ma lühikest aega blogi "Ajamuster – päris ja päritud." Mõtisklesin siis pärimuskultuuri teemadel ja huvitusin sellest, kuidas pärimus meid kaasajal kõnetab. Nüüd otsustasin uuesti blogi kirjutamist alustada, end sedapuhku keskenduda õnne ja rahulolu teemadele. Mulle lihtsalt tundus, et meie praeguse aja mustrid vajavad enda sisse värvilisemaid toone. Niisiis muutuvad Ajamustrid Õnnemustriteks. Kõik varasemad postitused jäävad küll alles, ent siit jookseb mõtteline joon, kust algab justkui uus aeg ja uued teemad.  Kuidas ma õnne ja rahulolu teemani jõudsin? Ühel hetkel, 2020. aasta suvel, hakkasin mõtlema, et minu elus on justkui kõik olemas. Mul on toetav perekond, hell ja hoolitsev elukaaslane, tore töökoht ja toredad töökaaslased ja üleüldse on Eestis turvaline elada. “Aga, miks siis mina, kõige selle hea juures, tunnen ikkagi rahutust ja rahulolematust?” küsisin endalt.  Kuna psühholoogia ja inimese sees toimuv on mind juba varasest noorusest huvitanud,