Aasta alguses on ikka
sobilik tegeleda unistamisega – see on minu arvates päris hea
stardipakkude seadistamise viis. Unistused on valdavalt muutuva
iseloomuga ja neid mõne aja möödudes uuesti läbi rehitsedes, saab
hea pildi sellest, kuhu sa ise endaga jõudnud oled ja kuhu sa jõuda
tahad. Osa minust on aga uskumisel, et liialt palju ei peagi
muretsema, asjadel on ju komme omasoodu minna ka siis, kui sa oled
neid täpselt planeerinud. Seepärast on parem lihtsalt usaldada ja
avatud olles võtta vastu võimalused, mida sulle pakutakse. Selle
aasta esimesel nädalal, olen aga saanud kolmel korral maailmalt
täpselt ühesuguse sisuga sõnumi, mis paneb asju ümber hindama.
1. sõnum
Aastavahetuse öösel,
tegime sõpradega üht vahvat ennustamist. Nimelt kirjutavad kõik
ringisolijad ühe enda unistuse ja kleebivad selle, (nii et keegi ei
näe) potiservale. Potis on vesi ja teeküünal. Hiljem paneb
inimene, kes endale tulevat aastat ennustab vees ringe tehes, küünla
liikuma ja siis küünal veepinnal hõljudes valib seisma jäädes
välja lipiku, millel olev sõnum ongi sellele inimesele mõeldud.
Minul juhtus aga nii, et küünal jäi seisma minu juures. Jüri
ütles kohe selle peale, et sinu soov oled sina, sinu aasta on sinu
tahe. Vahetasin siiski istumise kohta ja kordasin protseduuri.
Küünal jäi uuesti minu juures seisma.
2. sõnum
Kirjutasin vana aasta
viimastel päevadel ühe pika kirja ja nüüd paari päeva eest
lugesin sellele vastust: „See
kõik, mida teada tahad on peidus sinus.......esita küsimus endale
aga mitte mulle. Kasva enda vääriliseks.“
3.
sõnum
Rääkisin mõne õhtu eest ühe inimesega FB-s. Oleme tuttavad augustist ja
reaalselt kohtunud pärast seda põgusad kolm korda. Üldiselt
räägime laiast maailmast ja oma kultuurikogemustest, aga eile
kirjutab ta mulle: Sul pole julgust olla see, kes sa oma minapildis
tegelikult oled.
Nende
sõnumite samasust pole võimalik ignoreerida. Ja nende laekumise
intensiivsust vaadates tundub, et asjaga on kiire. :) Mida peaks siis
tegema selleks, et vastata enda soovile endast, et julgeda olla enda
vääriline ja oma ambitsioonide kõrgusel? Ma arvan, et ma olen oma
elu käinud suuresti enda südame järgi, tõstmata teiste ootusi
kõrgemale enda kutsumusest. Ma tean, et kohati on see üsna
egoistlik olnud, aga ma kujutan ette, et vanaduses anname oma
tegemiste ja tegemata jätmiste osas aru ainult ise endale. Ehk siis see fataalne lause, et surres oleme me üksinda.
Aga just selle pärast jõuan ma ikka selgemalt punkti, kus ma mõistan,
et kõik minu püüdlused ja ambitsioonid ei ole tegelikult üldse
olulised. Või vähemalt kahvatuvad nad kõik ootuse ees, et mu
kõrval oleks inimesed, kellelt mul on õppida, keda hoida, keda
inspireerida ja kellelt inspiratsiooni ammutada. Inimestel minu
kõrval on sõnadega kirjeldamatu väärtus.
Mul
on palju unistusi sellest, mida ma tahaks korda saata, kuidas maailma
vallutada. Enamik nende täide minekust sõltub lihtsalt minu enda
peale hakkamisest ja universumi soosingust. Teised inimesed minu
kõrval on aga ime. Mingil kummalisel põhjusel on nad valinud olla
siin ja mitte kuskil mujal. Ja see on nii äge – järelikult
jagame samasugust unistust. Ja kui siis küsida, mis on minu elu
suurim unistus, siis ma vastangi: et minu kõrval oleks inimesed,
kellega jagada ühiseid unistust.
Kommentaarid
Postita kommentaar