Otse põhisisu juurde

Unistamisest ja märkidest....


Aasta alguses on ikka sobilik tegeleda unistamisega – see on minu arvates päris hea stardipakkude seadistamise viis. Unistused on valdavalt muutuva iseloomuga ja neid mõne aja möödudes uuesti läbi rehitsedes, saab hea pildi sellest, kuhu sa ise endaga jõudnud oled ja kuhu sa jõuda tahad. Osa minust on aga uskumisel, et liialt palju ei peagi muretsema, asjadel on ju komme omasoodu minna ka siis, kui sa oled neid täpselt planeerinud. Seepärast on parem lihtsalt usaldada ja avatud olles võtta vastu võimalused, mida sulle pakutakse. Selle aasta esimesel nädalal, olen aga saanud kolmel korral maailmalt täpselt ühesuguse sisuga sõnumi, mis paneb asju ümber hindama.

1. sõnum
Aastavahetuse öösel, tegime sõpradega üht vahvat ennustamist. Nimelt kirjutavad kõik ringisolijad ühe enda unistuse ja kleebivad selle, (nii et keegi ei näe) potiservale. Potis on vesi ja teeküünal. Hiljem paneb inimene, kes endale tulevat aastat ennustab vees ringe tehes, küünla liikuma ja siis küünal veepinnal hõljudes valib seisma jäädes välja lipiku, millel olev sõnum ongi sellele inimesele mõeldud. Minul juhtus aga nii, et küünal jäi seisma minu juures. Jüri ütles kohe selle peale, et sinu soov oled sina, sinu aasta on sinu tahe. Vahetasin siiski istumise kohta ja kordasin protseduuri. Küünal jäi uuesti minu juures seisma.

2. sõnum
Kirjutasin vana aasta viimastel päevadel ühe pika kirja ja nüüd paari päeva eest lugesin sellele vastust: See kõik, mida teada tahad on peidus sinus.......esita küsimus endale aga mitte mulle. Kasva enda vääriliseks.“

3. sõnum
Rääkisin mõne õhtu eest ühe inimesega FB-s. Oleme tuttavad augustist ja reaalselt kohtunud pärast seda põgusad kolm korda. Üldiselt räägime laiast maailmast ja oma kultuurikogemustest, aga eile kirjutab ta mulle: Sul pole julgust olla see, kes sa oma minapildis tegelikult oled.

Nende sõnumite samasust pole võimalik ignoreerida. Ja nende laekumise intensiivsust vaadates tundub, et asjaga on kiire. :) Mida peaks siis tegema selleks, et vastata enda soovile endast, et julgeda olla enda vääriline ja oma ambitsioonide kõrgusel? Ma arvan, et ma olen oma elu käinud suuresti enda südame järgi, tõstmata teiste ootusi kõrgemale enda kutsumusest. Ma tean, et kohati on see üsna egoistlik olnud, aga ma kujutan ette, et vanaduses anname oma tegemiste ja tegemata jätmiste osas aru ainult ise endale. Ehk siis see fataalne lause, et surres oleme me üksinda. 

Aga just selle pärast jõuan ma ikka selgemalt punkti, kus ma mõistan, et kõik minu püüdlused ja ambitsioonid ei ole tegelikult üldse olulised. Või vähemalt kahvatuvad nad kõik ootuse ees, et mu kõrval oleks inimesed, kellelt mul on õppida, keda hoida, keda inspireerida ja kellelt inspiratsiooni ammutada. Inimestel minu kõrval on sõnadega kirjeldamatu väärtus.

Mul on palju unistusi sellest, mida ma tahaks korda saata, kuidas maailma vallutada. Enamik nende täide minekust sõltub lihtsalt minu enda peale hakkamisest ja universumi soosingust. Teised inimesed minu kõrval on aga ime. Mingil kummalisel põhjusel on nad valinud olla siin ja mitte kuskil mujal. Ja see on nii äge – järelikult jagame samasugust unistust. Ja kui siis küsida, mis on minu elu suurim unistus, siis ma vastangi: et minu kõrval oleks inimesed, kellega jagada ühiseid unistust.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Astusin mugavustsoonist välja!

M a pole nüüd päris pikka aega jälle kirjutanud ja selleks on olnud erinevaid põhjuseid. Aasta esimene pool oli tõesti töine ja sealt edasi hakkasid hoogu koguma suured sisemise heitlused, et kuidas siis tööalaselt edasi toimetada. Ühes punktis otsustasin, et lähen endisele töökohale tagasi, kust lapsepuhkusele jäin. Alustasin juunis, just siis kui teised hakkasid vaikselt suvesuminas kulgema. Ehkki minu endised töökaaslased võtsid mind soojalt vastu, hakkas mul erinevate asjade kokkujuhtumise pärast siiski ühel hetkel "rinnus pigistama". Pidin nentima, et nii mina ise, kui ka suurem organisatsioon, kuhu meie asutus kuulus, oli vahepeal muutunud ja nii ei kulgenud kõik päris nii nagu olin endale ette kujutanud. Viljandi folgi viimasel päeval, Paabli kontserdil, lihtsalt lahistasin nutta sellest suurest segadusest, mis mu sees oli. Mu hing karjus, et ta tahab luua oma loomingut ja ajada oma asja, aga mõistus ütles, et see ei ole majanduslikult võimalik. Selles tupikutundes ela

Minu ILU ja NAUDINGUTE aasta 2023

Uhh, aasta on alanud tormiliselt (ja tegelikult eelmine aasta juba lõppes tormiliselt) nii, et blogi polegi jõudnud kirjutada. Universum nimelt võttis mu soove kuulda ja tõi mulle ühe suurema tellimustöö ja avas veel mõned uued uksed nii, et on olnud töine aeg ja läheb veel töisemaks. AGA maailmas ja mu enda elus toimuvate protsesside loogika vastaselt otsustasin, et pühendan 2023 aasta ilule ja naudingutele. Ilule nii minu sees kui ka ümber ja naudingutele kõige laiemas mõttes. Nii, et püüan võtta ka oma tööülesandeid naudinguga ja lahendada neid mängleva kergusega. Kas see õnnestub, eks see paistab, aga soov on juba pool võitu! Mida ma pean silmas ILU all?  Esiteks on ilu ja tervis on minu jaoks üsna lähedaselt seotud, samuti seostub iluga minu jaoks eneseväärtustamine ja enda eest hoolitsemine.  Ilu väljaspool mind tähendab aga minu kodu ja keskkonda, kus ma viibin, samuti meelelisi elamusi ja kogemusi. Kõige otsesemalt tähendab ilu praeguses kontekstis aga ilumaailma, milles ma

Universum, palun tee see võimalikuks!

Vahel tuleb oma soov kõva häälega välja öelda, et see täide läheks! Järgnev postitus räägibki ühest minu südamesoovist.  Mulle nii meeldib minu praegune elukorraldus. Mulle meeldib, et olen lapsega kodune ema, ent samas on mul võimalik lapse kõrvalt kirjutada ja luua.  Mulle meeldivad meie rahulikud hommikud ja pikad jalutuskäigud. Mulle meeldivad hetked kui istun Oskariga koos põrandal ja uurin temaga koos raamatuid ja mänguasju. Mulle meeldib kui ta ronib mulle sülle ja ütleb: "Aitäh! Aitäh! Aitäh!" Mulle meeldivad hetked kui laps magab ja ma saan hiilida oma kirjutamise salamaailma, lugeda või lihtsalt mõelda enda mõtteid. Mulle meeldib, et valin oma elutempo ja tööülesanded ise. See, mida ma praegu elan, on peaaegu mu unistuste elu!  AGA uue aasta alguses saab mul emapalk läbi ja see idülliline vaikelu ei pruugi enam jätkuda. Minu kirjutamised ja esinemised annavad pisut lisasissetulekut, aga ainult nendest siiski ära ei ela. Niisiis peaksin justkui minema tööle tagasi, a