 |
| Tõnis Tuuga "Külm" |
Nii
kultuur kui loodus on
inimesele
fundamentaalselt hädavajalik,
ilma nendeta poleks ka inimest.
(Konsen)
Sõnad „kultuurmaastik“ ja „kultuurimaastik“ on väga sarnased, kuid sisuliselt üsna erinevad. Üht mõistet kasutatakse rääkides loodusest ja sellest, kuidas inimene on seda kujundanud. Teine mõiste näikse puudutavat ainult inimtegevust ja kauneid kunste. Mina tahaksin täna rääkida nende kahe mõiste ühisosast ehk sellest, kuidas meie looduskeskkond on mõjutanud meie esivanemate maailmatunnetust ja seeläbi pärimust ehk kultuuri, mis on meieni jõudnud. Jällegi tegemist väga laia teemaga ja minu antropoloogia ja ökoloogia alased teadmised ei võimalda seda ammendavalt käsitleda, kuid samas püüan ampsata ühe väikse tükikese ja proovida seda sõnastada.
„Kultuuril on pistmist kõigega alates igapäevasest elust lõpetades ajaloo sõlmpunktidega. Kultuur väljendub inimese käitumises, arvamustes, väljendusviisides ja mõtlemise stereotüüpides.“ (Konsen) Kõiki neid kujundab aga omakorda keskkond kus oma argiseid toimetusi tehakse. On selge erinevus Hispaanlaste ja Siberlaste vahel. Ühtedel on kuuma ja teistel on külma. Samasuguseid karakteristikaid kujundavad „igav liiv ja tühi väli“ või tihe mets ja kõrged mäed. Täna on need erinevused ühtlustumas, sest meie elutingimused ei sõltu niivõrd kliimast ja maastikust. Meie kodud on soojad ja steriilsed ja me võime aastaläbi süüa värskeid puuvilju elades samas Euraasia parasvöötme metsa vööndis.
Samas on selle asfaldi ja meie aiamaade all ikkagi üsna ainulaadne kooslus maavara ning selle tuntava pinnase kohal hõljub vaid tajutav energia ruum, mis talletab kihistustena kõike seda, mida me siin teeme. Nimetagem neid siis kultuurikihtideks, kuigi ma ei pea silmas arheoloogilist mõistet. Pigem näen neid kui kaltsuvaiba erinevat värvi ridasi, mis kuskilt ajaloo hõlmade vahelt alla ripuvad. Oot, oot, see meenutab mulle ühe luuletuse, mille kunagi kirjutasin:
Vanamoodi värvitud lõngad
ripuvad seintelt alla
vanamoodi ripuvad seinad
ajaloo hõlmast alla
Lõngakerade lõhnast
õhkab sooja leiba
leiba küpsetanud kätelt
meid ja musta mulda
See võtab mõnes mõttes päris kenasti kokku selle kuhu poole ma tüürin. Meie ja meie esivanemad on läbi kasvanud sellest loodusest, mis on kujundanud meile meie kultuuri. Kultuuri aluskihtides on väga palju seda, mida meie enam ei mäleta, aga mis meid siiski võib mõjutada. See voolab ju pikki triipu sellel kultuuriruumi kaltsuvaibal, mida mööda me käime. Ta on energiana meie jalataldade all ja aktiveerib sealt aegajalt väikse näpistusega, meid mingil moel toimima ja arvama. See tekitab küsimuse, kas inimestel võib ehk samuti olla mingi sõnuseletamatu teadmiste pagas nagu loodusel. Refereerin „Loodusesõbra“ toimetajat Mats Kanguri mõtet, kes kirjutab noorlindudest, kes võtavad üksi ette rännakuid talvitumispaikadesse. Nad lihtsalt teavad oma liigile omaseid teid, lennates otse oma pesapaigast suurde maailma ja mitte huupi, vaid samu radupidi, mida ammu enne neid on sobilikuks peetud. Seega, mis on see, mida meie oleme nö. ema piimaga kaasa saanud? Kas on võimalik, et meil inimestel on samasugune alateadlik kultuuritaju nagu loodusel. Ja kui mõtleks ka nii, et see ema piim on meie emake loodus, sest oleme ju meiegi osake tema loomingust.
Ma arvan, et ma olen käinud kolmel või neljal Looduse Aasta Foto jagamisel. Ja mitte selle pärast, et ma ise loodust pildistaks, vaid selle pärast, et loodusfoto on minu jaoks täielik maagia. Ma lihtsalt imestan ja imetlen, kuidas on suudetud pildistada nii salajasi ja intiimseid hetki või, kuidas on suudetud tabada nii inimolemise ülest nähtust. See tuletab meelde seda ununevat tunnet, et loodus on täiuslik süsteem, milles pole midagi üleliikset. Ja muidugi kergitab see küsimuse inimese rollist, selles süsteemis. Koos kasvamine ja nende nähtuste adumine oma igapäevases elus on inimest ülendav. Paraku oleme tänaseks loodusest nii võõrdunud, et ei taju enam adekvaatselt enda seotust temaga.Meie esivanemate lauluvaras, lugudes ja märkides on see loodusest läbi kasvamine aga selgelt tuntav. Minu jaoks on mõned regilaululised motiivid nagu head loodusfotod. Seejuures imetlen nii regilaulu keelelist nünasirikkust ja inimtaju empaatia võimet selle taga, kui ka fotograafi perspektiivi tunnet ning kohalolekut ruumis. Õigupoolest mul oligi paar aastat tagasi idee ühendada loodusfoto ja valik regilaulu tekste üheks näituseks:
„N Ü Ü D R U U M “...... tähendab Eestimaa, kui vormi sees olevat silmaga nähtamatut energiaruumi, mis on korraga pidevalt muutuv ja samas jääv (ürg)essents. Noored proovivad seda essentsi tabada ja aru saada, kuhu nad on sündinud ja mis neist selles ruumis tegelikult läbi voolab. Idee on jutustada oma põlvkonna lugu, näidates kui lahutamatult üks inimene on läbi kasvanud oma esivanemate kultuurist ja teda ümbritsevast keskkonnast. Kõike seda teevad nad omal nooruslikul ja naivistlikkul moel ja ei häbene seda – sest see kõik on osa nende praegusest reaalsusest. Täiesti teine reaalsus on näitusel kasutatud vanad regilaulud ja regilaulu tekstid, mis aga tegelikkuses on vahest rohkemgi see NÜÜDRUUM, kui kõik ülejäänu.
Tol ajal jäi see mõte veel teostamata ja idaneb vaikselt omaette. Kuid selle ideeni viisid mind eelkõige just Tõnis Tuuga loodusfotod. Tõnis oskab imeliselt seda looduse ilu, jõudu ja väge märgata nii, et tema pilte vaadates tuleb ninna sambla lõhn, nahale lumehelbe õrn puudutus ja hinge see tohutu avaruse tunne, mida looduses olemine tekitab. „Sellest hobist on saanud haigus, millele ei ole ravi, sest mida ka ei teeks, fotograafile jääb alatiseks teistmoodi nägemine külge. Ega ma ei otsigi sellele ravi vaid vastupidi, tahaks ainult rohkem näha ja avastada. Loodus on mulle alati südames olnud, aga fotograafia andis hea põhjuse sinna minna ja seda nautida.“ kirjutab Tõnis selle kohta.„Paljuski sarnaneb kultuur looduslike protsessidega. On selge, et olemasolevaid kultuure pole keegi plaanipäraselt loonud ja kujundanud. Tegemist on selgelt loodusliku nähtusega.“ (Konsen)
Õekesed hellakesed,
lähme merda pühkimaie,
mere ääri äigamaie,
Mis mina merest välja tõin?
Tamme mina merest välja tõin.
Võtsin Tamme viisin tamme,
viisin peiu ukse alla
Kasva tamme, jõua tamme
tamme kasvis taevasse
tahtis taevast lahutada
oksad pilveje pugesid
pidi pilved pillutama
Hakkame käud kumama,
merehelmed, heilimaie,
saksapähkelid, sadama
selle külmala öölla,
karedalla kaste'ella.
Külm võtt' õied õunapuusta
,peened marjad pihlakasta,
valged marjad vahterasta
,saksa pähkelid salusta,
jõhvikad jõe vilusta!
Õhtust õhtust õed ja hellad, kaske
Õhtu pealt oli ilus laulda,
Kaste pealt oli kaunis laulda,
Udu viib ääle ulga maada,
Kaste kannab kaugeella,
Üle mere meeste kätte,
Üle Poola poiste kätte,
Narvamaale naiste kätte,
Türgi vanatüdrukute kätte.
fundamentaalselt hädavajalik,
ilma nendeta poleks ka inimest.
(Konsen)
Sõnad „kultuurmaastik“ ja „kultuurimaastik“ on väga sarnased, kuid sisuliselt üsna erinevad. Üht mõistet kasutatakse rääkides loodusest ja sellest, kuidas inimene on seda kujundanud. Teine mõiste näikse puudutavat ainult inimtegevust ja kauneid kunste. Mina tahaksin täna rääkida nende kahe mõiste ühisosast ehk sellest, kuidas meie looduskeskkond on mõjutanud meie esivanemate maailmatunnetust ja seeläbi pärimust ehk kultuuri, mis on meieni jõudnud. Jällegi tegemist väga laia teemaga ja minu antropoloogia ja ökoloogia alased teadmised ei võimalda seda ammendavalt käsitleda, kuid samas püüan ampsata ühe väikse tükikese ja proovida seda sõnastada.
„Kultuuril on pistmist kõigega alates igapäevasest elust lõpetades ajaloo sõlmpunktidega. Kultuur väljendub inimese käitumises, arvamustes, väljendusviisides ja mõtlemise stereotüüpides.“ (Konsen) Kõiki neid kujundab aga omakorda keskkond kus oma argiseid toimetusi tehakse. On selge erinevus Hispaanlaste ja Siberlaste vahel. Ühtedel on kuuma ja teistel on külma. Samasuguseid karakteristikaid kujundavad „igav liiv ja tühi väli“ või tihe mets ja kõrged mäed. Täna on need erinevused ühtlustumas, sest meie elutingimused ei sõltu niivõrd kliimast ja maastikust. Meie kodud on soojad ja steriilsed ja me võime aastaläbi süüa värskeid puuvilju elades samas Euraasia parasvöötme metsa vööndis.
 |
| Tõnis Tuuga "Kihid" |
Samas on selle asfaldi ja meie aiamaade all ikkagi üsna ainulaadne kooslus maavara ning selle tuntava pinnase kohal hõljub vaid tajutav energia ruum, mis talletab kihistustena kõike seda, mida me siin teeme. Nimetagem neid siis kultuurikihtideks, kuigi ma ei pea silmas arheoloogilist mõistet. Pigem näen neid kui kaltsuvaiba erinevat värvi ridasi, mis kuskilt ajaloo hõlmade vahelt alla ripuvad. Oot, oot, see meenutab mulle ühe luuletuse, mille kunagi kirjutasin:
 |
| Tõnis Tuuga "Aja Kätetöö" |
Vanamoodi värvitud lõngad
ripuvad seintelt alla
vanamoodi ripuvad seinad
ajaloo hõlmast alla
Lõngakerade lõhnast
õhkab sooja leiba
leiba küpsetanud kätelt
meid ja musta mulda
See võtab mõnes mõttes päris kenasti kokku selle kuhu poole ma tüürin. Meie ja meie esivanemad on läbi kasvanud sellest loodusest, mis on kujundanud meile meie kultuuri. Kultuuri aluskihtides on väga palju seda, mida meie enam ei mäleta, aga mis meid siiski võib mõjutada. See voolab ju pikki triipu sellel kultuuriruumi kaltsuvaibal, mida mööda me käime. Ta on energiana meie jalataldade all ja aktiveerib sealt aegajalt väikse näpistusega, meid mingil moel toimima ja arvama. See tekitab küsimuse, kas inimestel võib ehk samuti olla mingi sõnuseletamatu teadmiste pagas nagu loodusel. Refereerin „Loodusesõbra“ toimetajat Mats Kanguri mõtet, kes kirjutab noorlindudest, kes võtavad üksi ette rännakuid talvitumispaikadesse. Nad lihtsalt teavad oma liigile omaseid teid, lennates otse oma pesapaigast suurde maailma ja mitte huupi, vaid samu radupidi, mida ammu enne neid on sobilikuks peetud. Seega, mis on see, mida meie oleme nö. ema piimaga kaasa saanud? Kas on võimalik, et meil inimestel on samasugune alateadlik kultuuritaju nagu loodusel. Ja kui mõtleks ka nii, et see ema piim on meie emake loodus, sest oleme ju meiegi osake tema loomingust.
Ma arvan, et ma olen käinud kolmel või neljal Looduse Aasta Foto jagamisel. Ja mitte selle pärast, et ma ise loodust pildistaks, vaid selle pärast, et loodusfoto on minu jaoks täielik maagia. Ma lihtsalt imestan ja imetlen, kuidas on suudetud pildistada nii salajasi ja intiimseid hetki või, kuidas on suudetud tabada nii inimolemise ülest nähtust. See tuletab meelde seda ununevat tunnet, et loodus on täiuslik süsteem, milles pole midagi üleliikset. Ja muidugi kergitab see küsimuse inimese rollist, selles süsteemis. Koos kasvamine ja nende nähtuste adumine oma igapäevases elus on inimest ülendav. Paraku oleme tänaseks loodusest nii võõrdunud, et ei taju enam adekvaatselt enda seotust temaga.Meie esivanemate lauluvaras, lugudes ja märkides on see loodusest läbi kasvamine aga selgelt tuntav. Minu jaoks on mõned regilaululised motiivid nagu head loodusfotod. Seejuures imetlen nii regilaulu keelelist nünasirikkust ja inimtaju empaatia võimet selle taga, kui ka fotograafi perspektiivi tunnet ning kohalolekut ruumis. Õigupoolest mul oligi paar aastat tagasi idee ühendada loodusfoto ja valik regilaulu tekste üheks näituseks:
„N Ü Ü D R U U M “...... tähendab Eestimaa, kui vormi sees olevat silmaga nähtamatut energiaruumi, mis on korraga pidevalt muutuv ja samas jääv (ürg)essents. Noored proovivad seda essentsi tabada ja aru saada, kuhu nad on sündinud ja mis neist selles ruumis tegelikult läbi voolab. Idee on jutustada oma põlvkonna lugu, näidates kui lahutamatult üks inimene on läbi kasvanud oma esivanemate kultuurist ja teda ümbritsevast keskkonnast. Kõike seda teevad nad omal nooruslikul ja naivistlikkul moel ja ei häbene seda – sest see kõik on osa nende praegusest reaalsusest. Täiesti teine reaalsus on näitusel kasutatud vanad regilaulud ja regilaulu tekstid, mis aga tegelikkuses on vahest rohkemgi see NÜÜDRUUM, kui kõik ülejäänu.
Tol ajal jäi see mõte veel teostamata ja idaneb vaikselt omaette. Kuid selle ideeni viisid mind eelkõige just Tõnis Tuuga loodusfotod. Tõnis oskab imeliselt seda looduse ilu, jõudu ja väge märgata nii, et tema pilte vaadates tuleb ninna sambla lõhn, nahale lumehelbe õrn puudutus ja hinge see tohutu avaruse tunne, mida looduses olemine tekitab. „Sellest hobist on saanud haigus, millele ei ole ravi, sest mida ka ei teeks, fotograafile jääb alatiseks teistmoodi nägemine külge. Ega ma ei otsigi sellele ravi vaid vastupidi, tahaks ainult rohkem näha ja avastada. Loodus on mulle alati südames olnud, aga fotograafia andis hea põhjuse sinna minna ja seda nautida.“ kirjutab Tõnis selle kohta.„Paljuski sarnaneb kultuur looduslike protsessidega. On selge, et olemasolevaid kultuure pole keegi plaanipäraselt loonud ja kujundanud. Tegemist on selgelt loodusliku nähtusega.“ (Konsen)
 |
| Tõnis Tuuga |
Õekesed hellakesed,
lähme merda pühkimaie,
mere ääri äigamaie,
Mis mina merest välja tõin?
Tamme mina merest välja tõin.
 |
| Tõnis Tuuga |
Võtsin Tamme viisin tamme,
viisin peiu ukse alla
Kasva tamme, jõua tamme
tamme kasvis taevasse
tahtis taevast lahutada
oksad pilveje pugesid
pidi pilved pillutama
 |
| Tõnis Tuuga |
Hakkame käud kumama,
merehelmed, heilimaie,
saksapähkelid, sadama
selle külmala öölla,
karedalla kaste'ella.
Külm võtt' õied õunapuusta
,peened marjad pihlakasta,
valged marjad vahterasta
,saksa pähkelid salusta,
jõhvikad jõe vilusta!
 |
| Tõnis Tuuga "Õhtuhämaruses" |
Õhtust õhtust õed ja hellad, kaske
Õhtu pealt oli ilus laulda,
Kaste pealt oli kaunis laulda,
Udu viib ääle ulga maada,
Kaste kannab kaugeella,
Üle mere meeste kätte,
Üle Poola poiste kätte,
Narvamaale naiste kätte,
Türgi vanatüdrukute kätte.
Kommentaarid
Postita kommentaar