Vahel on selleks, et mingite sügavamate taipamisteni jõuda, vaja keskkonna vahetust, sest uues keskkonnas töötab meie aju teistmoodi. Kogesin seda ise mõned päevad tagasi kui tegime perega Helsingisse väikese päevareisi. Jagangi siinkohal neid taipamisi ning ka meie kogemust lapsega Helsingisse reisimisest.
 |
| Oskar Tallinki laevas |
Tegin enne reisi korralikku eeltööd ja võrdlesin erinevate laevafirmade (Tallink, Viking Line, Eckerö Line) hindu, väljumisaegu ja toidu pakkumisi. Teiste laevafirmade hind oleks olnud ehk pisut soodsam, aga meie valisime Tallinki, mille kasuks rääkisid väljumisajad, mis lapsega reisimise puhul on väga olulised. Meie reis väljus hommikul 10.30 ja tagasi sõit Helsingist algas 19.30. Teiste laevafirmadega oleks päev meie peaaegu kolmese jaoks läinud liiga pikaks. Uursin ka seda võimalust, et minna ühe laevafirmaga ja tulla teisega, aga edasi-tagasi reisi hinnad tulevad soodsamad, seega on mõistlikum mõlemad suunad sõita sama ettevõttega.
Meie võtsime nii minnes kui ka tulles laevas buffee söögi ehk rootsi laua. Jah, see tundub priiskamisena, aga uurisin eelnevalt ka Helsingi söögikohtade hindu ja leidsin, et mõistlikum on laevas süüa, kui mandril. Helsingi kesklinnas on hinnad kõrgemad kui meil ja turisti kohtades on ainuüksi ühe prae hind (ilma jookideta) sama, mis rootsi laua hind laevas, samas kui rootsi laua hinnas sisalduvad ka joogid (mahl, karastusjoogid, kohv, vein õlu). (Ühes kauni vaatega mere äärsel terrassil Helsingis oleks ainuüksi 0,4l õlu maksnud 10 eurot.) Niisiis nautisime toitu rootsi lauas, sest eks seegi ole osa laevasõidu rõõmust. Oma linnaseikluse ajal võtsime ainult jäätist ja kohvi ning Oskar sõi eestist kaasa ostetud pirukaid.
NB! Helsingi Toomkiriku juures treppidel ärge pikniku pidage! Meie tegime seda ja siis ründas meid kajakas, kes püüdis Oliveri käes olevat pirukat endale saada. Kuna ka Oskaril oli näppude vahel pirukas, heitsin end kohe tema kaitsele. Seega, kajakatega tuleb ettevaatlik olla!
 |
| Mõned hetked enne kajaka rünnakut. Siis oli pirukas veel kotis. |
Mis puudutab, aga veel laeva, siis Tallinki laevade interjöör on mõnus ja puhas ja nende valgete laevadega sõitmine iseenesest kuidagi tähenudrikas. Minu esimene taipamine tabaski mind tegelikult juba laevas. Sõitsime Megastariga ja seal on lastele tore mängutuba. Oskarile meeldis seal ronida, liugu lasta ja sealseid mänguasju avastada. Meie tahtsime Oliveriga aga pisut ka laevas ringi käia ja laeva tekile minna merd vaatama, Oskar aga keeldus mängutoast väljumast. Kuidagi saime ta siiski endaga kaasa ning sattusime laevaga tutvudes järgmisesse mängutuppa, kus olid vilkuvate tulede ja ekraanidega mootorrattad, mis Oskaris loomulikult uudishimu ja põnevust tekitasid. Jällegi hoidis ta kramplikult mootorrattast kinni ja keeldus edasi tulemast. Püüdsime talle selgitada, et ta üldse ei teagi, mis siin laevas veel põnevat on ja kui me siia jääme, siis me ei näegi seda, mida laeval meile veel pakkuda on.
See viis mind aga mõttele, et kui sageli meie täiskasvanutena oleme ka nagu lapsed oma “mängutubades” kinni ja ei taha edasi liikuda, samas kui universumil on meile võib-olla hoopis veel midagi palju paremat varuks. Mul endal tiksus kuklas üks hiljutine kogemus, kui ma südamest lootsin, et ma saan ühe stipendiumi, mis oleks lahendanud minu jaoks päris mitu dilemmat. Paraku ma seda siiski ei saanud. Olin aga juba loonud endale tulevikuvisiooni ja nüüd natuke nukker, et see ei täitunud. See hetk seal laevas aitas mul aga mõista seda, et nii nagu Oskar ei tea, mida ägedat seal laevas veel on, ei tea ka mina, mis kõikvõimalike lahendusi tegelikult minu jaoks veel maailmas olemas on.
 |
| Oskar mängutoas |
 |
| Oskar suurte laste mängutoas |
Hiljem kui juba Helsingis olime, Oskar magas vankris ja Oliver läks poodi, istusin mõnda aega üksinda vaikselt rannaäärt, paate ja merd silmitsedes. Mõtlesin sellele hetkele tagasi ja küsisin, kas mul on ehk veel elus neid hetki, milles ma kinni olen. Sügavusest ujus pinnale mõte, et kuna Oskar sündis erakorralise keisriga, siis tunnen tegelikult pettumust ja ilmajäetuse tunnet õnnelikust ja loomulikust sünnitusest, milleks ma nii füüsiliselt kui ka vaimselt valmistusin ja mida nii väga kogeda tahtsin. Ja siis seal mere ääres istudes tabas mind järsku mõte, et võib-olla tegi jumal mulle läbi minu kogemuse hoopis kingituse, andis mulle midagi enamat kui enamikele naistele, et mind ei jäetud millestki ilma, vaid anti hoopis midagi ekstra erilist. Ma sain hoopis teistmoodi ja pikemalt kogeda oma lapse kasvamist ja arengut kui enamik emasid. Ma kohtusin oma lapsega kui ta oli imepisike ja sain temaga koos kasvada. Ma sain haiglas hoida teda tundide viisi oma rinnakul ja muu maailm ei pääsenud meie vahele. Ma nägin haiglas ka Oliveri täiesti uues olukorras ja ta sai selle olukorraga väga hästi hakkama. Võib-olla tänu sellele kogemusele on Oliveri ja Oskari vahel ka erilisem side ja Oliver on rohkem osaline ja seotud lapse kasvatamisesse kui paljud teised isad. Ühesõnaga nägin seal mere ääres istudes seda kõike järsku uues valguses ja taipasin, et kogu see haiglas oleku poolteist kuud, on tegelikult niivõrd eriline kogemus, et võiksin seda näha kui kingitust, mitte kui millestki ilma jäämist.
 |
| Mehed laevas |
Kui me laevaga merel olime, nägime laeva aknast eemal allveelaeva, mis osaliselt oli vee peal. Helsingi sadamas võtsid meist vastu aga suured Hispaania sõjalaevad, mille pardal olid sõjalennukid. Need pildid võtsid ausalt öeldes kergelt kõhu alt õõnsaks ja päikselisse suvepäeva hakkasid korraks trügima kõiksugu hirmsad mõtted, AGA ma otsustasin, et ma ei lähe nende mõtetega kaasa ja valin hirmu asemel turvatunde. Tegelikult see, et need lennukid seal on, tähendab ju meie jaoks suuremat turvalisust. See perspektiivi muutus rahustas mind ja tuletas taaskord meelde, et me saame ise valida ja juhtida oma mõtteid ja emotsioone.
Jalutuskäik mere ääres oli tore. Saime Oliveriga omavahel rääkida maast ja ilmast ja imetleda kaljust maastikku, mida eestis ei näe. Kahjuks oli ilm kaunis tuuline nii, et lõpuks pidime tuule eest majade vahele varju pöörama.
Kui Oskar oli oma lõunaune vankris ära teinud, läksime Helsingi linnamuuseumi. Jõudsime seal külastada ainult lastele suunatud näituse osa, aga see oli igati põnev ka mulle, kes ma olen töötanud Kadriorus asuvas lastemuuseumis Miiamilla. Helsingi Linnamuuseumi näitus “Children´s town” tutvustab läbi mängulise ekspositsiooni Soome ajalugu ja on muuses kõigile külastajatele TASUTA. Muuseum ise asub Toomkiriku vahetus läheduses platsi serval ja on kergesti leitav.
Minule meenutas selle näituse tunnetus natuke Miiamilla muuseumi vana ekspositsiooni. Lapsed said kogeda end erinevates rollides, näiteks kingsepa, meremehe, kaupmehe ja poodnikuna, proovida erinevaid kostüüme, mängida vanade mänguasjadega, kirjutada vanale koolitahvlile, istuda vanaaegses klassiruumis ning uudistada retro hõngulist korterit, kus oli mh. kettaga telefon, must-valge teler ja antenniga raadio. Meie peaaegu kolmesel oli seal palju avastamist ehkki kui ma ta käest hiljem küsisin, mis talle kõige rohkem meeldis, nimetas ta hoopis šokolaadijäätist, mida issi talle pärast muuseumi külastust sealsest poest ostis. Minu jaoks oli aga just selle näituse külastus päeva nael, sest Oskarit maailma avastamas näha, on alati tore ja ka issi ja lapse ühist mängu vaadates, läheb mu süda alati hellaks ning seda see päev nii laevas kui mandril pakkus. Muuseas Tallinki üheks reklaamlauseks on: “Merel on aega olla koos” ja see peab täiega paika. See üks päevareis andis meile võimaluse olla uues keskkonnas koos ja saada ühiseid elamusi.
Järgnevalt rida pilte meie muuseumikülastusest.
 |
| Oskar ütles, et ta helistab vanaisale. |
 |
| See pidavat olema Oskari sõnul väga maitsev sai. |
 |
| Õpivad kirjutamist |
 |
| Mis see õige vastus nüüd oligi? |
 |
| Kuhu järgmiseks sõidame? |
Kommentaarid
Postita kommentaar