Ma pole nüüd päris pikka aega jälle kirjutanud ja selleks on olnud erinevaid põhjuseid. Aasta esimene pool oli tõesti töine ja sealt edasi hakkasid hoogu koguma suured sisemise heitlused, et kuidas siis tööalaselt edasi toimetada. Ühes punktis otsustasin, et lähen endisele töökohale tagasi, kust lapsepuhkusele jäin. Alustasin juunis, just siis kui teised hakkasid vaikselt suvesuminas kulgema. Ehkki minu endised töökaaslased võtsid mind soojalt vastu, hakkas mul erinevate asjade kokkujuhtumise pärast siiski ühel hetkel "rinnus pigistama". Pidin nentima, et nii mina ise, kui ka suurem organisatsioon, kuhu meie asutus kuulus, oli vahepeal muutunud ja nii ei kulgenud kõik päris nii nagu olin endale ette kujutanud. Viljandi folgi viimasel päeval, Paabli kontserdil, lihtsalt lahistasin nutta sellest suurest segadusest, mis mu sees oli. Mu hing karjus, et ta tahab luua oma loomingut ja ajada oma asja, aga mõistus ütles, et see ei ole majanduslikult võimalik. Selles tupikutundes elasin veel kolm nädalat, mille jooksul tundsin, kuidas värvid hakkasid kaduma ja tööga seotud pinged võimust võtma. 20. augusti hommikul võtsin lõpuks vastu otsuse, et ehkki ma ei tea, mis edasi saab, siis oma endises töökohas ma ei jätka. Sellel päeval paistis päike eredamalt ja linnud laulsid valjemalt kui muidu.
Niisiis olen alates 1. septembrist vabakutseline. Rohkem kui oma loominguga olen saanud selle aja jooksul tegeleda erinevate loomeprotsesside käivitamisega ja loomestipendiumi taotluste kirjutamisega. Samuti olen pidanud päris tõsiselt endasse vaatama, sest ebamugavustunne ja teadmatus edasise osas, on päris tugevaid emotsioone esile tõmmanud. Samas toimub ainult väljaspool mugavustsooni areng ja kui me tõesti tahame oma elus edasi liikuda, tuleb teha asju teistmoodi, kui tavaliselt harjunud oleme. Seega ma püüan seda ebamugavustunnet võtta osana sellest protsessist.
Kasutan praegu võimalust Eesti riigi kulul end koolitada. Oktoobris alustasin täiskasvanute koolitaja koolitusega, mis kestab jaanuari keskpaigani. Ammutan sealt juurde teadmisi, kuidas täiskasvanud õppijat inspireerida, suunata ja toetada. Selle koolituse käigus panen kokku ka ühe õppekava, mis suuretõenäosusega on seotud pärimuskultuuriga. Olen varem läbi viinud õppepäevi ja loenguid teemal “Pärimuskultuuri kasutamine sündmuskorralduses”. Nüüd soovin seda teemat avardada aga mis suunas, ei ole ma veel otsustanud. Kõige üldisemas plaanis tahaksin rääkida sellest, millist lisaväärtust võib pärimuskultuur meie elule luua. Seega, kui kedagi see teema kõnetab ja näiteks hingedeajal või jõulukuul tahaks pärimuslikel teemadel mõtiskleda, siis olen avatud kutsetele. Ka pillikohver on mul jätkuvalt alles.
Pärimusega on mul üldse selline naljakas lugu, et käisin hiljuti karjäärinõustaja juures ja rääkisin seal, kuidas olen oma tegemistega ikka nii laialivalguv ja mul ei ole ühte fookusteemat. Enne seda olin nõustajale tutvustanud oma varasemaid töökogemusi ja loomingulist ampluaad. Selle peale ütles see tore naine: “Sul on ju oma fookusteema olemas. See on pärimus. See kumab su erinevatest tegemistest ja loomingust läbi. See on ju allhoovusena sind kogu aeg saatnud.” Jah, pärimus on mu armastus, millest ma vahepeal eemale triivin ja siis jälle ringiga tema juurde tagasi jõuan. Pärimuse sees on tõepoolest minu jaoks mingi eriline energia, mis maandab ja aitab keskmesse tulla ja see on korraga väga avar ja samas tummine tunne. Ent siiski, mul ei ole selles vallas täit enesekindlust.
Veel üks huvitav asi, mida karjäärinõustaja mulle ütles, oli see, et ma olen sellist tüüpi inimene, kellele sobibki see, et ma teen mitut asja erinevates valdkondades. Mulle on muidugi seda varem ka öeldud, aga ma olen oma peas koguaeg uskunud, et ma peaksin tegelikult valima ühe valdkonna /teema / suuna / tegevuse ja siis pühenduma ja spetsialiseeruma sellele. Aga seekord kuulates selle nõustaja peegeldust ja analüüsi minu varsema töökäigu kohta, sain aru, et see on täiesti OK, et ma teen erinevaid asju ja, et see on tõesti nii, et kui ma surun, end kitsalt ühe tegevuse raamidesse, siis ma väsin-kulun-tüdinen sellest ära. Selleks, et ma tunneksin rahulolu ja iseennast terviklikuna, ma peangi teostama end läbi erinevate väljundite ja see on ka OK, kui need väljundid ajas muutuvad. Minu peas olev kriitiline hääl on mulle ikka öelnud, et sa ei tohiks olla eklektiline, killustatud, pinnapealne, liblikas, kes lendab õielt õiele jne. Aga päris vabastav oli jõuda nüüd selleni, et fuck off kui mulle on antud erinevaid võimeid ja oskusi, siis ma pean ka neid kasutama, ma ei saa end raamida ühte teemasse ja väljundisse.
Kuhu see protsess mind välja viib, ma täna veel päris kindlalt ei tea, aga igal juhul on huvitav ja mulle meeldib see, et kõige selle juures on mul aega ka Oskari jaoks. Ta käib kaks korda nädalas lastehoius, aga muul ajal on ta oma pereringis. Mulle meeldib see, et ta saab ka sotsiaalset kogemust, aga tal on ka piisavalt aega oma rütmis tiksuda.
Muidugi on sellise elu juures, et ma ei tee palgatööd, teatud väljakutseid, aga hetkel on minu vaim olnud neist väljakutsetest tugevam. 😀 Ja kui ka vahepeal olen kurb või ärevil, see on ka ok.
Muuseas sattusin täiesti juhuslikult Petra Bocki raamatu peale “Mindfuck. Mõistuse seitsme barjääri ületamine”, mis räägib meie peas toimetavatest kriitilistest häältest ehk sabotööridest. Ma pole veel raamatuga lõpuni jõudnud, aga see on täpselt see, mida ma praegu just vajasin. Kuidagi on mul nii, et ma võin kõigi teiste loomingusse ja projektidesse panustada külma kõhuga, aga siis kui ma tõstan fookuse enda loomingule ja enda ideedele, siis hakkavad need kriitilised hääled mu peas vadistama. See raamat aitab aru saada, mis need hääled on ja miks nad toimetavad. Soovitan lugeda.
 |
| Selline näen ma siis praegu välja. 21.10.23 |
Kommentaarid
Postita kommentaar