Õnnemustrid

Täna Tallinnas trolli oodates tabas mind ühtäkki arusaamine. Selline füüsiline aru saamine sellest, et Eesti on kahe suure kultuuriruumi piiriala. Eesti on piiriala. Meie põhja- ja läänerannik on läbi kasvanud soome ja rootsi kultuurist, teiselt poolt sirutab vastu slaavi mõtteruum. Meie siin vahel, oleme tegelikult hälve ja terve loogika kohaselt, ei tohiks meid üldse olemas olla. Me oleme „loodusseadustega“ vastuolus. Keegi ei eelda, ega ootagi meilt, et me olemas oleks.   Viimsi rand 25. veb.  Kummalisel kombel tundsin seda mõeldes kergendust. Igasugune sundlus, püüdlus ja aatelisus ellujäämiseks kadus. Võib-olla me peaksimegi kuuluma sinna, kus me geograafiliselt kuulume - lahmaka tükikese Venemaa külge. Oleks ju igati loogiline, et Venemaa lõpeb suurejooneliselt merega, mitte suvalise soo ja rabaga. Mõtlesin ja tundsin trollis istuvate vene mammidega ühtäkki õelikku lähedust. Ent siiski. Me oleme emapuu ja seda emapuu mõlemas tähenduses. Nii see puu, millelt saad