Otse põhisisu juurde

Tere armas inimene!

Soovin, et sinu uus aasta, mis sedapuhku juba 2014. numbrit kannab, tooks sulle rahu ja sügavate südamesoovide täitumist. Mina lubasin endale, et hakkan aasta algusest blogi pidama ja nüüd sellega tasahilju alustangi. Minu idee on jagada selle päeviku läbi mõtteid, mis kannustatud meie esivanemate pärimusest, loodusrahvaste maailmanägemisest ja meie igapäevasest argisest olemisest, mis püüdleb kooskõla poole enda ja end ümbritsevaga. Ega täpselt ma ei tea, mis mõtteradadele ma  satun, aga küsimused sellest, kuidas meie esivanemate pärimus ja kaasaeg kokku kõlavad, on mind juba mitu aastat saatnud - küllap ka sellel aastal.  Tahaksin seda kuidagi lihtsalt ja loomulikult kirja panna, et   seeläbi mõeldut korrastada ja samas anda sellele võimalus edasi levida ja teisigi inspireerida.

 Ajamustrid mõjutavad ju ühel või teisel viisil meid kõiki.  Olgu see siis universumi, meie maa, rahva, või meie endi ajalugu, ikka on ajal kombeks moodustada rütmilist järjepidevust, mingit kordumist ja vaheldumist, varieerumist ja loomist üha uuesti ja uuesti.  Nõnda saavad maalitud meie kehasse, aga ka vaimu ja meid ümbritsevasse laiemalt, paljud mustrid. Nimetan neid siis ajamustriteks.  Üks osa neist mustritest on toetavad ja aitavad meil oma igapäevaseid toimetusi teha. Teine osa, võivad aga vastupidiselt meid tagasi hoida ja ka vaimset või füüsilist valu tekitada. Siinkohal tulebki tähelepanelik olla ja püüda märgata, mis on päris ja meie sügava olemisega resoneerub ning, mis seda mitte ei ole.

Sügava olemise all, pean ma silmas meie algupära, mis igal rahvusel on unikaalne ning millest johtub omakorda keel, kultuur ja maailmatunnetus. Paraku on just ajaloomustrid tinginud selle, et paljudel rahvastel on läbi lõigatud nende juured, identiteet ja oskus oma algupära kuulata. Kuidagi eredalt tuli praegu meelde üks stseen Pöffil nähtud Inuitide filmist, kus vana šamaan oli sunnitud ära saatma oma kaitsevaimud, et vastu võtta oma kogukonnale uus usk.  Samamoodi oleme meie olnud sunnitud palju endale ja meie kultuurile olulist ära unustama. Aga see ei ole siiski pöördumatu protsess.

Uskudes muistseid mõtlejaid ja kaasaegseid vaimseid õpetusi, on meil võimalik oma esivanemate tarkusi meelde tuletada. Kõneles Platon, et hingel on sünnieelne eksistents univesraalses ideede maailmas, taas kehasse asudes aga hing unustab ideedemaailmas nähtu, ent seda unustatut on võimalik taas meelde tuletada. Kirikuisa Augustinus uskus teadmistesse, mis on meis endas (mitte väljaspool), mida on võimalik mäletada ning Hegel pidas inimese arengu oluliseks osaks ise ense alguse ja algupära meenutamist ja selle juurde naasmist.  Olen minagi seda usku, et pärisolemist saab endas üles äratada. Minu jaoks on see olnud (ja ikka veel on)  põnev avastusretk, mis on järjest süveneva iseloomuga.  Seda rännakut ma soovingi jagada ja kutsuda teisigi neid radu avastama. 

NB! Siinkohal vabandada oma vigase grammatika pärast. (Mul on kerge düsgraafia) Oma ametlikud kirjutised, lasen alati üle toimetada, ja pean ka ise lugu korrektselt vormistatud tekstidest, aga siia soovin kirjutada otse ja nii nagu info jookseb.  

Maagilist uut aastat! 

  

Kommentaarid

  1. Mulle meeldiks, kui natuke rohkem lõike oleks - teeks lugemise lihtsamaks lihtsalt. Muidu aga juba ootan, mis siin sellest välja koorub :)

    VastaKustuta
  2. Aitäh Agnes. Tekitan kohe lõigud.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Peeglisse vaatamise aeg ehk räägime kaalu langetamisest

K ehakaal ja selle langetamine on olnud alates teismeeast minu jaoks üha uuesti ja uuesti päevakorda tõusev teema. Ma olen katsetanud kümneid erinevaid dieete ja toitumisviise sh. näiteks ka taimetoitlust, toortoitlust, gluteeni- ja suhkruvabadust. Samuti olen mingitel elu perioodidel teinud kaalu langetamise eesmärgil kõvasti trenni. Kuna ma võin vajadusel olla üsna tahtekindel, siis on mul õnnestunud korduvalt ka märkimisväärselt kaalu langetada, AGA varem või hiljem on see kaal tagasi tulnud. Tagasi on see tulnud sellepärast, et ühelt poolt olen mõelnud kaalu langetamisest kui millestki ajutisest ehkki tegelikult peaks olema tervislik toitumine ju elustiil. Teiseks pole ma dieeditades muutnud sügavalt oma toitumisharjumusi ja mõtteviisi. Selleks, et muutused jääksid püsima, peavad nad saama osaks identiteedist. Samuti on mõned lühiajalised dieedid olnud üsna ekstreemsed, mis polegi mõeldud olema jätkusuutlikud.  Enne rasedust oli mul just hea periood, liikusin palju ja toitusin ter

Päevareis Helsingi tõi mitu ootamatut taipamist

V ahel on selleks, et mingite sügavamate taipamisteni jõuda, vaja keskkonna vahetust, sest uues keskkonnas töötab meie aju teistmoodi. Kogesin seda ise mõned päevad tagasi kui tegime perega Helsingisse väikese päevareisi. Jagangi siinkohal neid taipamisi ning ka meie kogemust lapsega Helsingisse reisimisest.   Oskar Tallinki laevas Tegin enne reisi korralikku eeltööd ja võrdlesin erinevate laevafirmade (Tallink, Viking Line, Eckerö Line) hindu, väljumisaegu ja toidu pakkumisi.  Teiste laevafirmade hind oleks olnud ehk pisut soodsam, aga meie valisime Tallinki, mille kasuks rääkisid väljumisajad, mis lapsega reisimise puhul on väga olulised. Meie reis väljus hommikul 10.30 ja tagasi sõit Helsingist algas 19.30. Teiste laevafirmadega oleks päev meie peaaegu kolmese jaoks läinud liiga pikaks. Uursin ka seda võimalust, et minna ühe laevafirmaga ja tulla teisega, aga edasi-tagasi reisi hinnad tulevad soodsamad, seega on mõistlikum mõlemad suunad sõita sama ettevõttega.  Meie võtsime nii min

Astusin mugavustsoonist välja!

M a pole nüüd päris pikka aega jälle kirjutanud ja selleks on olnud erinevaid põhjuseid. Aasta esimene pool oli tõesti töine ja sealt edasi hakkasid hoogu koguma suured sisemise heitlused, et kuidas siis tööalaselt edasi toimetada. Ühes punktis otsustasin, et lähen endisele töökohale tagasi, kust lapsepuhkusele jäin. Alustasin juunis, just siis kui teised hakkasid vaikselt suvesuminas kulgema. Ehkki minu endised töökaaslased võtsid mind soojalt vastu, hakkas mul erinevate asjade kokkujuhtumise pärast siiski ühel hetkel "rinnus pigistama". Pidin nentima, et nii mina ise, kui ka suurem organisatsioon, kuhu meie asutus kuulus, oli vahepeal muutunud ja nii ei kulgenud kõik päris nii nagu olin endale ette kujutanud. Viljandi folgi viimasel päeval, Paabli kontserdil, lihtsalt lahistasin nutta sellest suurest segadusest, mis mu sees oli. Mu hing karjus, et ta tahab luua oma loomingut ja ajada oma asja, aga mõistus ütles, et see ei ole majanduslikult võimalik. Selles tupikutundes ela