Tere armas inimene!

Soovin, et sinu uus aasta, mis sedapuhku juba 2014. numbrit kannab, tooks sulle rahu ja sügavate südamesoovide täitumist. Mina lubasin endale, et hakkan aasta algusest blogi pidama ja nüüd sellega tasahilju alustangi. Minu idee on jagada selle päeviku läbi mõtteid, mis kannustatud meie esivanemate pärimusest, loodusrahvaste maailmanägemisest ja meie igapäevasest argisest olemisest, mis püüdleb kooskõla poole enda ja end ümbritsevaga. Ega täpselt ma ei tea, mis mõtteradadele ma  satun, aga küsimused sellest, kuidas meie esivanemate pärimus ja kaasaeg kokku kõlavad, on mind juba mitu aastat saatnud - küllap ka sellel aastal.  Tahaksin seda kuidagi lihtsalt ja loomulikult kirja panna, et   seeläbi mõeldut korrastada ja samas anda sellele võimalus edasi levida ja teisigi inspireerida.

 Ajamustrid mõjutavad ju ühel või teisel viisil meid kõiki.  Olgu see siis universumi, meie maa, rahva, või meie endi ajalugu, ikka on ajal kombeks moodustada rütmilist järjepidevust, mingit kordumist ja vaheldumist, varieerumist ja loomist üha uuesti ja uuesti.  Nõnda saavad maalitud meie kehasse, aga ka vaimu ja meid ümbritsevasse laiemalt, paljud mustrid. Nimetan neid siis ajamustriteks.  Üks osa neist mustritest on toetavad ja aitavad meil oma igapäevaseid toimetusi teha. Teine osa, võivad aga vastupidiselt meid tagasi hoida ja ka vaimset või füüsilist valu tekitada. Siinkohal tulebki tähelepanelik olla ja püüda märgata, mis on päris ja meie sügava olemisega resoneerub ning, mis seda mitte ei ole.

Sügava olemise all, pean ma silmas meie algupära, mis igal rahvusel on unikaalne ning millest johtub omakorda keel, kultuur ja maailmatunnetus. Paraku on just ajaloomustrid tinginud selle, et paljudel rahvastel on läbi lõigatud nende juured, identiteet ja oskus oma algupära kuulata. Kuidagi eredalt tuli praegu meelde üks stseen Pöffil nähtud Inuitide filmist, kus vana šamaan oli sunnitud ära saatma oma kaitsevaimud, et vastu võtta oma kogukonnale uus usk.  Samamoodi oleme meie olnud sunnitud palju endale ja meie kultuurile olulist ära unustama. Aga see ei ole siiski pöördumatu protsess.

Uskudes muistseid mõtlejaid ja kaasaegseid vaimseid õpetusi, on meil võimalik oma esivanemate tarkusi meelde tuletada. Kõneles Platon, et hingel on sünnieelne eksistents univesraalses ideede maailmas, taas kehasse asudes aga hing unustab ideedemaailmas nähtu, ent seda unustatut on võimalik taas meelde tuletada. Kirikuisa Augustinus uskus teadmistesse, mis on meis endas (mitte väljaspool), mida on võimalik mäletada ning Hegel pidas inimese arengu oluliseks osaks ise ense alguse ja algupära meenutamist ja selle juurde naasmist.  Olen minagi seda usku, et pärisolemist saab endas üles äratada. Minu jaoks on see olnud (ja ikka veel on)  põnev avastusretk, mis on järjest süveneva iseloomuga.  Seda rännakut ma soovingi jagada ja kutsuda teisigi neid radu avastama. 

NB! Siinkohal vabandada oma vigase grammatika pärast. (Mul on kerge düsgraafia) Oma ametlikud kirjutised, lasen alati üle toimetada, ja pean ka ise lugu korrektselt vormistatud tekstidest, aga siia soovin kirjutada otse ja nii nagu info jookseb.  

Maagilist uut aastat!