Nii nagu väga paljud, olen ka mina mõelnud: "Kui mul oleks see asi, siis ma oleksin õnnelik" või "Kui ma suudaksin seda saavutada, siis ma oleksin õnnelik" või "Kui ma oleksin 5 kilo kergem, oleksin ma raudselt õnnelik" ja "Kui...." Neid lauseid võiks lõpmatuseni välja mõelda. Ent oh üllatust, nii teadlased, kui ka elu ise, on tõestanud, et kui sa ei ole praegu õnnelik, siis sa ei ole päriselt õnnelik ka siis, kui sa oma soovitu saavutad. Jah, nii karm kui see ka pole, siis tulevikku edasi lükatud õnne ei ole olemas. Või õigupoolest siiski on, aga see toimib hoopis teistel alustel kui see tingimuslik õnn, millesse me nii pühendunult usume.
Meid veendakse pidevalt oma õnne edasi lükkama, seadma uusi eesmärke ja ihaldama enamat. Meile jutustatakse kogu aeg seda lugu, et alles siis kui ületad järgmise "mäe", saad olla õnnelik. Näiteks läbi filmide, läbi reklaamide ja ajakirjade räägitakse meile lugu, et kui sa oled edukas, ilus, kuulus ja rikas, alles siis sa saad olla õnnelik. Või kui sa ostad koju selle masina, selle brändi riided või selle ettevõtte teenused, vot siis sa oled alles õnnelik.
Ja seda lugu ei jutusta meile tegelikult mitte ainult müügi- ja turundusmaailm, vaid ka meie ühiskonna väärtushinnangud. Me elame teatud mõttes edukultuse maailmas. Aga paradoksaalne on see, et ei edu, asjad ega raha, ei saa meid teha püsivalt õnnelikuks, kui me oleme sisemiselt katki. Jah, me võime küll oma soovitu saavutada, aga see ei paku meile rahulolu, see ei too meile soovitud õnne, sest miski on ikka kogu aeg katki. Ja seepärast kehtib seaduspära:
Me saame püsivat õnne kogeda vaid siis, kui meil on terve enesehinnang – igal muul juhul on õnn vaid kassikuld.
Mõned näited:
💛 Me võime osta endale suure ja uhke auto, aga kui me selle sees istudes tunneme ennast ikkagi väikese ja väärtusetuna, siis see auto meid õnnelikuks ei tee.
💛 Me võime osta endale suure ja uhke maja, (koos basseiniga), aga kui me tunneme end seal üksiku ja hüljatuna, siis see maja meid õnnelikuks ei tee.
💛 Me võime osta endale kõige uuema nutitelefoni ja teha sellega endast kauneid fotosid, aga kui me peeglisse vaadates, tunneme end ikkagi koledana, siis see nutitelefon meid õnnelikuks ei tee.
💛 Me võime saada Oscari, Grammy ja Nobeli preemia, aga kui me enda arvates ei ole ikkagi piisavad, siis need auhinnad meid õnnelikuks ei tee.
Ehk me võime unistada küll suurelt, ent kui meie sees pakitseb valu, siis isegi need asjad ja saavutused, millest unistame, ei suuda meid teha püsivalt õnnelikuks – need asjad lihtsalt ei suuda kompenseerida meie sees olevat tühimikku.
Seega selleks, et me saaksime oma elus päriselt õnne ja rahulolu tunda ja, et need unistused meile ka tegelikult täitumust pakuks, on meil vaja kõigepealt tervet enesehinnangut ja positiivset minapilti. Kõik see, mida ma olen eelnevates postitustes kirjutanud, on seega küll tähtis selleks, et hoida oma meeleolu ülal, aga püsivad muutused saavad alguse sellest kui me suudame terveks ravida oma hingevalu. Kui me seda ei tee, hakkavad need valud meid kummitama ka siis kui kogeme mis tahes õnnistust, võttes meilt võimaluse tunda sügavat õnne ja rahulolu.
Ma tean, millest ma räägin, sest ma olen seda ise kogenud. Elasin pidevalt tundega, et kõik on justkui hästi, aga ikkagi koguaeg midagi "torgib" ja "kriibib" ja mingi rahulolematus istub sees. See painav tunne oli õigupoolest selleks tõukavaks jõuks, miks ma õnne teemat uurima hakkasin. Tahtsin jälile jõuda, miks ma ei suuda rahul ja õnnelik olla. Miks ma pean koguaeg tahtma midagi enamat? Miks ei ole nii-nagu-on, kunagi piisavalt hea? Miks ma tunnen vajadust saavutada üht, teist ja kolmandat selleks, et rahul ja õnnelik olla? Miks ma tunnen survet kogu aeg edasi minna, end tõestada, pälvida tunnustust ja heakskiitu. Miks ei ole juba saadud kiidu- ja tunnustussõnad piisavad?
Ehkki kõigile neile küsimustele mul siiani selget vastust ei ole, olen jõudnud siiski mitme arusaamani, millest üks olulisemaid on see, et katkisest vaasist voolab vesi välja. See tähendab, et universum võib meieni tuua väga õnnistavaid hetki, aga need ei paku täitumust, kui meie hingevaas on katki – õnn voolab meist lihtsalt välja.
Ma uskusin kogu aeg seda õnne edasilükkamise müüti. Noh, et tulevikus, siis kui ma lõpetan ülikooli, või kui ma viin lõpuni suure projekti, või kui mul on suhe, või kui mu "Hundihüüdja" on ilmunud, või kui ... Iga "kui" järel arvasin, et siis olen lõpuks õnnelik. Ehkki kõik need sündmused tõid meelehed, hakkas varem või hiljem mu sees ikkagi uuesti see rahulolematus kriipima. Alles hiljuti kui taipasin, et minu ja rahulolu vahel seisab mu hinges väärtusetusetunde kanjon, sain aru, et pole vahet kui palju asju või saavutusi ma sinna kanjonisse valan – ikka ei saa see täis, ikka jääb midagi puudu.
Alles siis kui hakkasin teadlikult oma enesehinnangu parandamisega tööle, tundsin, kuidas mingi tühimik minu sees hakkas täituma. Tundsin nagu minu vasak kehapool oleks seni olnud nagu õõnes pambus või pillirookõrs. Aga kui ma oma enesehinnanguga töötasin, hakkas see täituma, sinna tühimikku hakkas tulema kindlust, julgust ja enesetunnustust.
See rännak veel kestab, aga võin oma senise kogemuse põhjal öelda, et kui see tühimik hakkas täituma, hakkasid mulle järjest enam rõõmu valmistama ka väikesed asjad, mis enne tundusid tühised. Ka oma väikestest sisemistest võitudest, tundsin suuremat rõõmu, rääkimata sellest, et olen hakanud kogema aegajalt selliseid suuri õndsushetki ja tänutunnet Jumala vastu, et ta on loonud mulle nii suurepärase elu. Jah, kui ma enne tundsin pidevat rahulolematust, siis nüüd olen võimeline kogema kõikehõlmavat rahulolu.
 |
| Neid õndsaid hetki kogen sageli oma hommikustel jalutuskäikudel. |
Ehkki need hetked tulevad ja lähevad, võin siiski enda kogemusest öelda, et mingit edasilükatud õnne ei ole olemas. Õnn on, kas meiega juba täna, või hakkab meis sündima siis kui me tervendame oma hingevaasi ära. Ja kui see tervenemine on toimunud, avastame suure tõenäosusega, et unistame hoopis teistest asjadest kui varem. (Suur auto ja Grammy ei tundugi enam nii vajalikud.)
Niisiis, kes soovib sügavutti tunda oma elust rõõmu ja rahulolu, peaks suunama oma tähelepanu tulevikuootustelt hoopis iseendale. Õnne järgmiste saavutuste taha lükata, pole mõtet – järgmise nurga taga meid äkitsi õnn ootamas lihtsalt ei ole. Või õigupoolest ta võib seal siiski olla, juhul kui läheneme sellele nurgale terve enesehinnangu ja tunnustava meelega, teisel juhul ei oska me sellest nurga taga ootavast õnnest lihtsalt rahulolu tunda.
Sellest, kuidas ma oma siseilma tervendanud olen, tuleb juttu järgmistes postitustes, aga sissejuhatuseks soovitaksin alustada selle afirmatsiooni ütlemisega.
Ma armastan ja hellitan oma sisemist last.
Ma armastan ja austan ennast.
Kõige tähtsamaks inimeseks minu elus olen mina ise.
Kõik on hästi.
Minu elu on turvaline.
Need afirmatsioonid ehk positiivsed sisenduslaused, on pärit Louise L. Hay ja Mona Lisa Schulzi raamatust “Kõik on hästi.” Minu puhul on need töötanud. Selleks, et afirmatsioonid töötaks, tuleb neid sageli korrata, et meie aju võtaks uue informatsiooni omaks. Ka sellel teemal, kuidas oma mõtte- ja käitumismustreid muuta, tuleb kindlasti veel selles blogis juttu. Seniks aga enda suhtes mõistvat meelt ja armastust!
Mari
Kommentaarid
Postita kommentaar