Meie maailmas on palju üle rabelemist asjade pärast, mis meid õnnelikuks ei tee. Üks asi, mis meid aga kindlasti õnnelikumaks teeb, on terve enesehinnang - see on meie rahulolu vundament. Järgnev postitus on justkui jätk minu eelmisele postitusele ja räägin nii nagu seal lubasin sellest, kuidas me saame ise oma enesehinnangut tervendada. Kindlasti ei ole see ammendav postitus, sest rääkida oleks sellest teemast palju, aga alustuseks jagaksin teiega viit sammu, mida ma ise oma elus olen rakendanud.
 |
| Foto: Taimo Tammik. Aasta oli siis 2018. |
Esimene samm: Anna oma sisemisele lapsele seda, mida ta vajab!
Kõigi meie sees istub n-ö meie siseminelaps, kes vähemal või rohkemal määral kannab endas kaasas mõtteid ja tundeid, mida me kogesime lapsepõlves. Kuna meie enesehinnangule ja minapildile pannakse alus lapsepõlves sõltub paljuski meie tänane enesehinnang meie sisemise lapse enesetundest. Kui lapsepõlves jäi midagi meie jaoks olulist vajaka, võib see tühimik meid alateadlikult mõjutada tänaseni. Ent positiivne on see, et olles nüüd täiskasvanud, saame me pakkuda ise oma sisemisele lapsele seda, mida ta vajab.
Sageli on meil jäänud vajaka näiteks lähedusest, hoolivusest, armastusest, tunnustusest, turvatundest vms. Varasemad kasvatusmeetodid ei ole neid lihtsalt kuigivõrd oluliseks pidanud, ent tegelikult on lapsevanema esimene ülesanne oma last armastada ja talle armastavat hoolitsust pakkuda. Kõik muud ülesanded nagu piiride seadmine, distsipliini nõudmine jms. tulevad pärast seda.
Teadlased on kindlaks teinud, et just positiivsed tunded on inimese arenguks esmatähtsad. Seega vajab laps eelkõige oma vanemate lähedust ja hingelist soojust. Kui me pole seda aga ise lapsepõlves võib-olla piisaval määral saanud, on meil seda ka oma lastele raske pakkuda. Seega on oluline hoolitseda selle eest, et meie enda laekad saaksid täidetud ja, et meie siseminelaps tunneks end hästi.
Selleks kujuta end vaimusilmas ette jälle väikese lapsena ja küsi sellelt lapselt, väikeselt endalt, mida ta vajab? Mis tal puudu on? Võid appi võtta ka oma lapsepõlvefoto. Vaata pisikest ennast ja küsi, mida sa vajad? Usalda seda vastust, mis sul esimesena pähe lööb - sinu alateadvus vastab ehedalt ja ausalt. Kui sinu sisemine laps vastab, et ta vajab tunnustust, siis tunnusta teda. Kui laps ütleb, et ta vajab lohutust, siis lohuta teda. Kui ta vajab lähedust, siis kallista teda mõttes. Vahel võib meie sisemine laps vajada ka vabandust, siis on meie võimalus tema ees ka vabandada.
Nii minu muusikaterapeut kui ka hiljem üks energiatervendaja ütlesid mulle, et minu sees istub veendumus, et ma olen olnud väga paha laps ja kuna ma olen olnud väga paha laps, siis ma usun, et ma ei vääri armastust ega tunnustust. Ma ei tea, kas see arusaam on minusse juurdunud mingi konkreetse lapsepõlve episoodi pärast või lihtsalt lapsepõlves saadud tagasiside tõttu. See ei olegi praegu nii oluline, oluline on see, et ma teadvustaksin seda, et selline mõttemuster minus on.
Selleks, et sellest mustrist vabaneda hakkasin ma tõe poolest pisikest Mari endale ette kujutama ja temaga rääkima. Ma ütlesin talle, et ta on väga tore just sellisena nagu ta on, et ta on hoitud, kaitstud ja armastatud. Et ma olen uhke selle üle kui julge ja särav ta on ja, et ta on tõeliselt kihvt tüdruk. Ütlesin talle, et ta on käitunud oma lapsele omaste teadmiste ja oskuste järgi ja, et tal pole vaja tunda ei häbi ega süütunnet. See hinnang, et ta oli "halb laps" ei ole objektiivne ega õiglane. Ma ütlesin väikesele Marile, et ma armastan teda väga ja, et ta on minu jaoks kõige tähtsam inimene maailmas. Temaga niimoodi korduvalt ja korduvalt suheldes, tundsin, kuidas arusaam sellest, et ma olen "paha laps" hakkas vaikselt minus lahustuma.
Täitsin seda pisikest Mari nii nagu oskasin armastuse ja tunnustusega. Tundsin kuidas meie mõlema enesetunne paranes, ent midagi oli justkui veel. Küsisin, mida ta vajab? Ja ta vastas mulle, et ta vajab seltsi, et ta tahab, et keegi oleks temaga koos kodus. Proovisin pakkuda talle seltsi ja palusin ühtlasi tema käest vabandust, et ta on pidanud kogema üksildust. Ütlesin: "Mul on väga kahju, et sa oled tundnud end üksildaselt. Palun anna mulle andeks. Ma armastan sind väga. Sa oled olnud väga tubli ja vapper tüdruk."
Küsi sinagi, mille järgi sinu sisemine laps igatseb.
 |
Foto: http://estevan.ca/ |
On vanemaid, kes kasvatavad oma lapsi n-ö piitsa ja prääniku meetodil, mis tähendab seda, et kasvatuses vaheldub kriitika ja nõudmised tunnustuse ja hüvedega. Iseenesest tundub see õige, aga sellel meetodil on vähemalt üks puudus. Laps, keda kasvatatakse n-ö piitsa ja präänikuga võib hakata arvama, et tema ja tema soorituste hindamiseks ongi olemas ainult kaks kategooriat. Juhul kui ta on suurepärane saab ta tunnustust ja preemiat. Juhul kui ta on pisutki vähem kui suurepärane, on ta järelikult läbikukkunud. Minu jaoks sõnastas selle mulle hästi ära üks tore psühholoog, kellega ma paaril korral kohtusin. Ta ütles mulle: "Sa tunned pidevat vajadust olla pjedestaalil ja kui sa oled sellest vähem, tunned ennast väärtusetuna."
Niisiis võib kriitika-tunnustuse dünaamikas kasvatatud lapsel tekkida n-ö prääniku sõltuvus. Ta tahab olla alati tunnustuse ja heakskiidu vääriline. Selle sama programmi võib ta võtta endale ellu kaasa ja toimida selle järgi alateadlikult ka oma täiskasvanu eas. Kui ta aga tunnustust ei pälvi, hakkab ta ennast sisemiselt maha materdama, et ta pole midagi väärt ja end tagant piitsutama, et ta peaks rohkem pingutama. See väline "präänik", olgu selleks siis tunnustus, edu, komplimendid, suurem sissetulek vms., saab talle stiimuliks, aga ühtlasi ka tema väärtuslikkuse mõõdupuuks. Kui me ehitame aga oma enesehinnangu välistele teguritele, püsib see õhukesel jääl.
Mitte, et vahel ei kuuluks meile "präänik" tõesti õigustatult ära, aga sellest ei tohiks meie enesehinnang sõltuda. Seepärast peaksime vabanema oma prääniku sõltuvusest (juhul kui see meil on) ja astuma sellest pidevast enesetõestamise rattast välja. See on minu jaoks päris raske, sest eks tunnustus on ikka väga magus küll, aga ma püüan õppida end ise tunnustama ja pidama ka enesetunnustust väärtuslikuks. (Minu jaoks polnud enesetunnustamine varem kuigi palju väärt.)
 |
| Foto: https://kodulehekoolitused.ee/ |
Kolmas samm: Vaidlusta oma sisemine kriitiline hääl!
Konstruktiivne enesekriitika on meie kõigi jaoks vajalik, aga siinkohal räägin ma sellest häälest, kes meid maha materdab, ütleb, et me pole midagi väärt ja, et teised on tublimad, paremad ja rikkamad.
Esimene samm on hakata üldse seda häält enda peas märkama, teine samm on hakata tal sabast kinni haarama ja kolmas samm on sellele häälele end kehtestades öelda, et see, mida ta ajab, on täielik jama.
Seisin sõbrannat oodates tänaval. Vihma sadas ja tuul puhus. See kriitiline hääl oli oma tuurid jällegi ülesse võtnud ja vasardas mu peas, kuidas ma olen ikka täielik hädapätakas, et ma olen oma vabad päevad, mis olid mõeldud raamatukäsikirja kirjutamiseks, lihtsalt maha logelenud. Tegelikult ma polnud logelenud, vaid lihtsalt muud päevakorras olnud samuti olulised ja vajalikud tegemised, olid ette jõudnud. Ja siis see juhtus! Läbi täiesti ratsionaalse mõttekäigu, jõudsin ma selleni, et see hääl minu peas, on lihtsalt täielik sitakott. Palun vabandust väljenduse pärast, aga tõe poolest. Ma sain aru, et sellel häälel ei ole tegelikult ratsionaalset õigustust, ta lihtsalt manipuleerib ja saboteerib mind. Tal ei ole õigust minuga niimoodi rääkida. See, mida ta väljendab ei ole tõde.
Ma seisin seal vihmases ja tuulises ilmas, aga ma tundsin ennast väga võidukalt. Esimest korda olin ma sellele end maha materdavale häälele enda sees vastu astunud. Löönud kannad maha, selja sirgeks ja talle vastu hakanud. Sellest päevast alates teen ma seda igakord kui ta jälle jaurama hakkab. Oi, ma olen temaga tuliseid võitlusi maha pidanud. Me oleme nagu hea ja halb samurai, kes üks mustas ja teine valges keebis üksteist allutada püüavad. Õnneks jääb üha sagedamini peale valges rüüs hääl.
 |
| Ükskord lipsas kaamerasilma eest mööda üks valgeis rõivais neid. Aasta oli siis 2018. |
Neljas samm: Hakka praktiseerima enesekaastunnet!
Too sama tore psühholoog soovitas mulle kunagi Kristin Neffi raamatut "Enesekaastunne". Selles raamatus kirjutatakse sellest, kust meie sisemine kriitiline hääl pärineb ja ühtlasi seda, kui ebaproduktiivne see hääl on. Ehkki see sisemine kriitiline hääl püüab meid motiveerida olema tublim, siis teadlased on kindlaks teinud, et inimesed töötavad palju produktiivsemalt, kui nad on lõdvestunud, nad on siis loovamad ja nad suudavad märksa suuremat osa oma potentsiaalist rakendada. Mis aga veel olulisem, enesekaastundlikud inimesed saavad mistahes elu keerdkäikudega paremini hakkama.
Vastupidiselt sisemisele kriitilisele häälele, mis meid maha tümitab, jagab kaastundlik hääl meile toetust ja turvatunnet. Kui me satume täbarasse olukorda soovitab Neff rakendada endale loodud kaastunde mantrat. Selle asemel, et endale öelda, et ma olen ikka täielik väärtusetu hädapätakas, võiks öelda midagi sarnast: "See on praegu tõesti keeruline olukord. Ma mõistan, et ma tunned ennast halvasti. Ma olen enda vastu hea. Tegelikult on paljud inimesed maailmas sama asja kogenud. Ma ei ole üksi. Ma saan hakkama." Jne.
Juba varasest noorusest peaks lapsi õpetama kaastundliku häält kasutama. Näiteks kui laps lööb varba ära, ei tohiks hakata lapsevanem teda esimese asjana materdama, et miks sa olid siis nii tormakas ja ettevaatamatu. Esimese asjana tuleb öelda: "Tule siia, ma puhun peale. Sul on vist tõesti valus. Ma mõistan sind." Kui lapsevanemad räägivad oma lapsega kaastundlikul häälel, õpib ka laps olema enda suhtes kaastundlik. Aga kõigepealt peab lapsevanem suutma olla enda suhtes kaastundlik. Me kõik väärime kaastundlikust, sest me kõik oleme inimesed ja ükski inimene ei ole täiuslik ja eksimatu. On täiesti normaalne ja inimlik teha vigu ja omada puudusi. On igati mõistlik toetada end sellel teel kaastundliku häälega.
(Kuidas enesekaastunne erineb enese ülesse haipimisest ja enesehaletsemisest võib lugeda K. Neffi suurepärasest raamatust.)
 |
| Foto: Ott Rõngas. Aasta oli siis 2018 |
Viies samm: Liigu regulaarselt!
Ma ei väsi kordamast regulaarse liikumise olulisust. Lisaks sellele, et see on hea meie füüsilisele tervisele ja toidab meie keha ka heaolu- ja õnnehormoonidega, tõstab liikumine ka eneseusku ja muudab meid enesekindlamaks. Ja see tõe poolest on nii. Ma ei tea, kuidas see toimib, aga see toimib. Kogesin seda ise kui hakkasin jälle regulaarselt liikuma. Muutusin kuidagi teotahtelisemaks ja enesekindlamaks. Juba puhas teadmine, et ma olen midagi enda keha ja vaimu jaoks ära teinud, pakub rahulolu. Ja kõige lõpuks teeb head meelt ka see, et trenn ja liikumine muudavad meie keha sitkemaks ja võivad parandada meie kehavorme. Peeglist on siis ennast palju toredam vaadata :D
Niisiis on meie terve enesehinnang paljuski seotud meie lapsepõlve ja sealt kaasa saadud mõttemustritega. Positiivne on aga see, et me saame neid mõttemustreid muuta. Selleks on vaja pidevalt kordamist, et meie aju uue infomatsiooni omaks võtaks ja vanad mõttemustrid vabaks annaks. Sestap tuleb olla nagu veetilk, kes uuristab kivisse augu. Ent see kõik on seda väärt. Terve enesehinnang loob eelduse selleks, et tunneme oma elust ka päriselt rahulolu.
Põnevat rännakut oma siseilma!
Mari
Kommentaarid
Postita kommentaar