Häid harjumusi ning käitumis- ja mõtteviise, mis meie ellu rohkem rõõmu ja rahulolu loovad, on tegelikult palju, ent valisin esialgu tutvustamiseks välja neli, mida ma ise olen suutnud rakendada ja, millesse ma ise tõe poolest usun. Uute harjumustega alustamiseks on iga päev hea päev. Seega alustame juba täna!
1. Harjumus pühendada aega oma lähedastega suhtlemisele
Uurimused on näidanud, et kõige olulisemaks õnne määravaks teguriks on heade suhete olemasolu meie elus. Ükski muu tegur – sissetulek, edukus, ilm ega tervis, ei ole nii suure ja määrava jõuga, kui meid ümbritsevad suhted. Kui meie ümber on toetavad suhted, on täidetud kõige põhilisem eeldus õnnelikuks eluks. Paradoksaalne on aga see, et väga sageli on meie tööd ja muud tegemised meie prioriteetide tabelis ees pool kui suhted. Panustame rohkem aega ja energiat oma töösse, ekraanidele, ostlemisele kui lähedastega suhtlemisele. (Lähedaste all ei pea ma silmas ainult lapsi ja elukaaslast, vaid ka vanemaid, vanavanemaid, ämma-äia, naabrit ja sõpra.) Soovides õnnelikumat elu, tasuks oma prioriteedid üle vaadata ja hakata teadlikumalt panustama rohkem aega ja energiat lähedaste ja toetavate suhete loomisesse. Inimlik kontakt on meie esmane vajadus ja kui see on olemas, on üks vundamendikivi paigas.
Olen veendunud, et üheks hea suhte vundamendiks on traditsioonid. Sellel aastal on minul ja Oliveril kolmandad ühised jõulud. Igal aastal oleme käinud Tallinna Raekojaplatsis kuuse all hõõgveini joomas. Sellest ka alljärgnev foto.
| Mina ja Oliver raekojaplatsi kuuse all hõõgveini joomas. |
2. Harjumus valida oma ellu ehedaid elamusi
Inimestena kogeme me maailma läbi meile antud meelte – nägemine, kuulmine, kompamine, haistmine ja maitsmine. Mida rohkemad meie meeled on haaratud, seda tugevamaid elamusi me saame. Meie kaasaegne tehnikat täis elukeskkond ja eluviis kipub aga viima meid kaugemale seda sorti ehedatest elamustest ja päris kogemustest, mis meie meeli käivitaksid. Näiteks kui vihma sajab, ei saa me enam märjaks, sest me istume autos või katame end veekindla varustusega. Kui linnud laulavad, siis me ei kuule, sest meil on kõrvaklapid peas. Kui inimesed naeratavad meile trammis, siis me ei näe, sest vaatame oma nutitelefoni. Meid ümbritseb väga palju tehislikke vahendeid ja keskkondi, mis tegelikult ei paku meile vahetuid meelelisi kogemusi. Aga just meelelisi elamusi on meil õnneks ja rahuloluks vaja.
Meil on vaja tunda teise inimese puudutust, meil on vaja tunda, kuidas vihma piisad puutuvad meie nägu ja kuidas tuul silitab meie põski. Meie keha tahab tunda erinevaid lõhnu ja maitseid. Meie aju vajab seda, et me teeksime asju oma kätega – sõtkuksime tainast, mätserdaksime mudas, tunneksime maapinda paljaste jalgade all. Samamoodi tahavad meie kõrvad kuulda ehedaid helisid. Saame näiteks hoopis tugevama meelelise elamuse akustilisest muusikast, (näiteks sümfooniaorkestri kontsertist), võrreldes sellega kui kuulame muusikat kõrvaklappidest või läbi võimendite. Seepärast on vaja teadlikult valida endale neid kogemusi, mis meie meeli ehedal kujul haaravad. Ekraanide taga istumine vastupidiselt näiteks tömbistab meie meeli, teeb meid loiuks, passiivseks ja mõjub meeleolu langetavalt. Seevastu päris elu ja päris kogemused teevad meid õnnelikuks.
Seega teevad targasti need inimesed, kes hoolitsevad selle eest, et igas nende päevas oleks võimalikult palju kokkupuuteid päris eluga ja võimalusi kogeda ehedaid elamusi. Näiteks võiks käia looduses, valmistada ise süüa, meisterdada midagi oma kätega, kohtuda päris inimestega, mängida pilli (või kuulata akustilist muusikat), rohida peenart või silitada kassi.
 |
| Vaade Pae järvele ühel minu hommikusel jalutuskäigul. |
3. Harjumus olla tähelepanelik
Kui ma oma rännaku alguses trükkisin Googlisse küsimuse: “Mis teeb õnnelikuks?”, pakkus Googel mulle ühena esimestest veebilehte onnepank.ee. Sealt leidsin ühe postituse, mis refereerib teadlase Stefan Kleiniga ilmunud intervjuud. Seal oli lõik: “Küsimusele, mil viisil saab igaüks oma õnnetunnet ise mõjutada, vastab S. Klein, et üheks võimaluseks on koolitada oma taju, olla ärksam meie sees ja meie ümber toimuva suhtes. Võtmesõnaks on tähelepanelikkus.”
Just seda soovitust püüdsin ma hakata oma teekonnal esimesena rakendama, püüdsin olla tähelepanelikum nii enda kui ka enda ümber toimuva suhtes. Pühkisingi kujundlikult öeldes prilliklaasid puhtaks ja hakkasin ärksamalt ja uudishimulikumalt jälgima, mis minu ümber toimub. Silmad lahti tehes hakkasin märkama, et toimub väga palju. Inimesed naeratavad üksteisele, armastajad puudutavad teineteist, lapsed kilkavad rõõmust, lapsevanemad kallistavad oma lapsi, vanaprouad jalutavad koeri, koerad armastavad vanaprouasid, trammijuhid ootavad reisijaid, reisijad ootavad tramme, lilleõied kiiguvad tuules ja tuul lükkab laineid randa. Ma võiksin niimoodi lõputult jätkata.
Lühidalt öeldes muutus maailm minu jaoks väga palju värvilisemaks ja elusamaks. Ma hakkasin märkama väikseid, aga erilisi momente, mis varem minust lihtsalt mööda libisesid. Nägin maailmas ühtäkki rohkem ilu ja inimlikkust ning seepärast on minu soovitus kõigile, kes soovivad oma elus rohkem õnne ja rahulolu tunda: hakake ärksamalt vaatama enda ümber päris elu ja päris inimesi.
Hea kohta, kus inimesi jälgida, on ühistransport, samuti istudes pargipingil või kohvikus, jalutades mõnel populaarselt metsarajal või mere ääres. Võtke aega, et märgata seda, mis teie ümber toimub ja tõstke oma pilk tänaval, tööl ja poes – nii on teil suurem tõenäosus kogeda ehedaid hetki, näha midagi, mis teid tõesti liigutab ja märgata seda, kui keegi teile naeratab. Ma luban, et elu muutub palju elusamaks ja elavamaks, kui te seda suurema tähelepanu ja ärksusega jälgite.
4. Harjumus iga päev liikuda
Saksa biofüüsik Stefan Klein kirjutab: “Euroopa ja Ameerika teadlased korraldasid üle kaheksakümne suure uurimuse ning peaaegu kõik neist andsid ühe ja sama tulemuse: kes regulaarselt treenib, tunneb end paremini, usub rohkem endasse, tunneb vähem hirmu ning on harvem masenduses.” See on nii, sest meie keha on loodud liikuma ja kui me liigume, hakkab meie aju tootma õnne- ja rahuloluhormoone. Lisaks sellele kiirendab liikumine stressihormoonide lõhustamist ja soodustab ajurakkude kasvu ja teket. Passiivsus seevastu ei ole meile omane ja seepärast teeb passiivsus meid tujutuks ja loiuks, millest pikemas perspektiivis võib välja kasvada depressioon. Nii on regulaarne liikumine meeleoluhäirete tõhus ennetusmeetod, ent mitte ainult. “On kindlaks tehtud, et isegi raske depressiooni korral tõstab kehaline liikumine tuju. Hingehäda kergemate vormide puhul võib metsajooks olla koguni niisama tõhus kui psühhoteraapia!” kirjutab Stefan Klein.
Veel suvel ei olnud ma liikumise osas kuigi eeskujulik ehkki ma olen alati uskunud liikumise jõudu. Mu elus on vaheldunud pidevalt perioodid kui ma trenni teen, perioodidega kui ma trenni ei tee. Sügisel alustasin uuesti regulaarse liikumisega. Esmalt alustasin pikkade jalutuskäikudega Kadriorus ja mere ääres. Võisin kohe mitu tundi ringi jalutada ja nautida sügist ja seda, et mul on aega jalutada. Mõni aeg hiljem, hakkasin pisut tempot lisama, et kõndides läheks ikka selg märjaks ja pulss tõuseks. Lõpuks otsustasin iga hommik enne tööleminekut või muude päevatoimetuste juurde asumist, teha värskendava umbes tunnise tervisekõnni. Avastasin, et ma tõe poolest armastan väga kõndimist. Veel pisut hiljem hakkasin hommikuste käimisringide ajal veelgi tempot tõstma kuni selleni, et hakkasin jooksma. Nüüd ongi nii, et sõltuvalt hommikust, kas kõnnin või jooksen ja kui tõesti ei taha õue minna, siis vähemalt võimlen 30 minutit kodus.
Minu elus on kinnitust leidnud see fakt, et enda meeleolu tõstmise kõige kiirem moodus on liigutamine. Seega inimene, kes soovib olla õnnelik, peaks ka regulaarselt liikuma.
Soovin teile indu alustamiseks, sest juba täna on hea päev alustamiseks!
Mari
Kommentaarid
Postita kommentaar