Õnnemustrid

Vahel tuleb oma soov kõva häälega välja öelda, et see täide läheks! Järgnev postitus räägibki ühest minu südamesoovist.  Mulle nii meeldib minu praegune elukorraldus. Mulle meeldib, et olen lapsega kodune ema, ent samas on mul võimalik lapse kõrvalt kirjutada ja luua.  Mulle meeldivad meie rahulikud hommikud ja pikad jalutuskäigud. Mulle meeldivad hetked kui istun Oskariga koos põrandal ja uurin temaga koos raamatuid ja mänguasju. Mulle meeldib kui ta ronib mulle sülle ja ütleb: "Aitäh! Aitäh! Aitäh!" Mulle meeldivad hetked kui laps magab ja ma saan hiilida oma kirjutamise salamaailma, lugeda või lihtsalt mõelda enda mõtteid. Mulle meeldib, et valin oma elutempo ja tööülesanded ise. See, mida ma praegu elan, on peaaegu mu unistuste elu!  AGA uue aasta alguses saab mul emapalk läbi ja see idülliline vaikelu ei pruugi enam jätkuda. Minu kirjutamised ja esinemised annavad pisut lisasissetulekut, aga ainult nendest siiski ära ei ela. Niisiis peaksin justkui minema tööle tagas...

NB! Selles postituses jagatud mõtted on suunatud vaimse tervise probleemide ennetamiseks. Juhul kui juba on tekkinud depressioon või mõni muu vaimse tervise häire, tuleb sellele läheneda teaduspõhiselt.   Sain hiljuti raamatut "Zen ja oskus olla õnnelik" lugedes teada, et need rakud, mis on tekkinud meie kehas sellel ajal, kui olime kurvad või masendunud, janunevad hiljem kurbuse ja masenduse järgi ning annavad seda infot omakorda järgmistele rakkudele edasi. Samas õnnelikel hetkedel tekkinud rakud, kannavad edasi õnnelikku informatsiooni, oskavad tunda õnnetunnet ja janunevad heade tunnete järgi. (Olgu öeldud, et ühes tunnis tekib inimkehas umbes 18 miljardit uut rakku.)   See avastus kinnitas minu jaoks veelkord, et kurvameelsuses "mõnuleda" pole mõtet. (Mina kippusin kunagi mõnulema.) Kui on raske, paha, ebamugav, pole mõtet selle tunde sisse järjest sügavamale kaevuda. Sellel ajal kui me selles tundes püherdame, toodab meie keha depressiooni järgi janunevaid rak...

On raske uskuda, et need kaks sõna "migreen" ja "õnn" võiksid sobida ühte lausesse, ent paar päeva tagasi oli mul võimalus kogeda neid mõlemaid. Jah, olen üks neist, keda kimbutab aegajalt painav peavalu ja selle juurde vahel ka iiveldus ja oksendamine. Ma ei oska öelda, millal need mul täpselt algasid, aga mingid kummalised ilma põhjusetta "paha-olla-haigused", olid mul igal juhul juba põhikoolis. Tänasel päeval kogen migreeni korra kuus ja see on seotud päevadega – algab, kas enne, pärast või nende ajal. Kui ma olin rase, siis mul migreene ei olnud, (aga siis lihtsalt iiveldas neli esimest kuud kogu aeg. 😄)  Kui ma tunnen, et migreen hakkab mööda kukalt ülesse ronima, siis ma ei torma kunagi kohe tabletikarbi järgi. Millegi pärast ma loodan iga kord, et seekord nii hulluks ei lähe ja ma saan ilma hakkama. Usun nimelt, et migreeni on võimalik seljatada mõttejõul (ja olen paar korda seda ka teinud). Teisalt on migreen just ülemõtlemise ja endale liiga kõr...

Täna algab ametlikult sügis, see kõige värvilisem ja küpseid vilju täis aastaaeg, kui päike paistab kuldselt ja maapind lõhnab tummiselt. Me saame olla väga õnnelikud ja tänulikud, et elame laiuskraadil, kus loodus pakub meile nii mitmekülgseid elamusi.  Õnne seisukohalt on meil väga vedanud, sest nimelt üks asi, mida me õnnelik olemiseks vajame, on VAHELDUS . Positiivne rutiin on hea, aga samavõrd januneb meie meel uue ja huvitava järele. Loodus pakub meile seda uudsuse elamust iga paari kuu järel. Kui meie laiuskraadil vohaks igavene suvi, ei tunneks me päikesest ja soojadest ilmadest pooltki nii suurt rõõmu kui olukorras kui suvesooja jagub meile vaid mõneks kuuks. Niisamuti tunneme rõõmu, kui sajab alla esimene lumi või kui hakkavad ilmuma esimesed kevadmärgid.  Eesti loodus on nagu kunstisaal, mis pakub uut näitust iga paari kuu järel!  Sügisel on need muutused looduses väga kiired nii, et tasub olla tähelepanelik ja leida aega looduses viibimiseks. Kellel on kodu lä...

Minu viimane postitus siin blogis ilmus 19. detsembril 2020. aastal ehk peagi kaks aastat tagasi. Selle kahe aasta sisse on mahtunud minu jaoks päris palju. Esiteks poja sünd, kes on tänaseks juba aastane poisiklutt ja teiseks minu õnneraamatu ilmumine. See blogi oligi kunagi selle jaoks, et aidata mul seda raamatut kirjutada, nii, et paljud siin blogis avaldatud mõtted jõudsid ka raamatusse. Raamat sai pealkirjaks "Õnn kuulub kõigile" ning seda saab soetada kõigist suurematest raamatupoodidest.    Aga nüüd tundsin, et on jällegi aeg oma blogilehte soojendada ja seda eelkõige seepärast, et sügis on käes. Kui suvel oleme loomutasa õnnelikumad, sest päike paistab, suhtleme ja liigume rohkem, siis sügisel, kui energia pöördub sisse ja elame rohkem töö- ja argirutiinis, kipub ka meeleolu langema.  (Ja mis seal salata, praegu on maailmas ka väga heitlikud ajad.) AGA kui me teadvustame seda, et meie vaim vajab praegu suuremat hoolt ja tähelepanu, siis saame talle seda ka pakku...

Meie maailmas on palju üle rabelemist asjade pärast, mis meid õnnelikuks ei tee. Üks asi, mis meid aga kindlasti õnnelikumaks teeb, on terve enesehinnang - see on meie rahulolu vundament. Järgnev postitus on justkui jätk minu eelmisele postitusele ja räägin nii nagu seal lubasin sellest, kuidas me saame ise oma enesehinnangut tervendada. Kindlasti ei ole see ammendav postitus, sest rääkida oleks sellest teemast palju, aga alustuseks jagaksin teiega viit sammu, mida ma ise oma elus olen rakendanud.  Foto: Taimo Tammik. Aasta oli siis 2018. Esimene samm: Anna oma sisemisele lapsele seda, mida ta vajab!  Kõigi meie sees istub n-ö meie siseminelaps, kes vähemal või rohkemal määral kannab endas kaasas mõtteid ja tundeid, mida me kogesime lapsepõlves. Kuna meie enesehinnangule ja minapildile pannakse alus lapsepõlves sõltub paljuski meie tänane enesehinnang meie sisemise lapse enesetundest. Kui lapsepõlves jäi midagi meie jaoks olulist vajaka, võib see tühimik meid alateadlikult mõ...

Nii nagu väga paljud, olen ka mina mõelnud: "Kui mul oleks see asi, siis ma oleksin õnnelik" või "Kui ma suudaksin seda saavutada, siis ma oleksin õnnelik" või "Kui ma oleksin 5 kilo kergem, oleksin ma raudselt õnnelik" ja "Kui...." Neid lauseid võiks lõpmatuseni välja mõelda. Ent oh üllatust, nii teadlased, kui ka elu ise, on tõestanud, et kui sa ei ole praegu õnnelik, siis sa ei ole päriselt õnnelik ka siis, kui sa oma soovitu saavutad. Jah, nii karm kui see ka pole, siis tulevikku edasi lükatud õnne ei ole olemas. Või õigupoolest siiski on, aga see toimib hoopis teistel alustel kui see tingimuslik õnn, millesse me nii pühendunult usume.  Meid veendakse pidevalt oma õnne edasi lükkama, seadma uusi eesmärke ja ihaldama enamat. Meile jutustatakse kogu aeg seda lugu, et alles siis kui ületad järgmise "mäe", saad olla õnnelik. Näiteks l äbi filmide, läbi reklaamide ja ajakirjade räägitakse meile lugu, et kui sa oled edukas, ilus, kuulus j...