Migreen ja õnn!

On raske uskuda, et need kaks sõna "migreen" ja "õnn" võiksid sobida ühte lausesse, ent paar päeva tagasi oli mul võimalus kogeda neid mõlemaid. Jah, olen üks neist, keda kimbutab aegajalt painav peavalu ja selle juurde vahel ka iiveldus ja oksendamine. Ma ei oska öelda, millal need mul täpselt algasid, aga mingid kummalised ilma põhjusetta "paha-olla-haigused", olid mul igal juhul juba põhikoolis. Tänasel päeval kogen migreeni korra kuus ja see on seotud päevadega – algab, kas enne, pärast või nende ajal. Kui ma olin rase, siis mul migreene ei olnud, (aga siis lihtsalt iiveldas neli esimest kuud kogu aeg. 😄) 

Kui ma tunnen, et migreen hakkab mööda kukalt ülesse ronima, siis ma ei torma kunagi kohe tabletikarbi järgi. Millegi pärast ma loodan iga kord, et seekord nii hulluks ei lähe ja ma saan ilma hakkama. Usun nimelt, et migreeni on võimalik seljatada mõttejõul (ja olen paar korda seda ka teinud). Teisalt on migreen just ülemõtlemise ja endale liiga kõrgete nõudmiste esitamise haigus. Võib-olla tulebki migreen ütlema, et võta nüüd aeg maha ja lase endal lihtsalt olla. Kui ma veel lapsevanem ei olnud, siis sain sellisel moel migreeniga võitlemist endale vahel lubada aga nüüd on muidugi olukord teine. Kui mul ikkagi on halb olla ja ma pean lapsega üksi hakkama saama, siis ma pean tabletti võtma. 

Minu seekordne migreen hakkas vaikselt pead tõstma õhtutundidel nii, et lootsin, et magan öö ära ja küll hommikul on juba parem, aga ei olnud. Hommikul kiirustas Oliver tööle ja Oskar vajas toimetamist nii, et võtsin selle tableti ära ja jäin ootama olukorra leevenemist. (Oskar sõi esimest korda võileiba, sest emme ei jaksanud kohe hommikul putru keeta.) Kui Oskar tegi oma hommiku teise une, magasin ka mina. Uni oli mõnus ja kosutav, aga kui Oskari hõiked mind äratasid ja ma silmad lahti tegin, käis peast ikkagi valusähvatus läbi. 

Pikutasin voodis, Oskar uuris mind enda võrevoodi pulkade vahelt ja sirutas oma pisikese käe emme poole. Võtsin selle oma peo sisse ja raputasin tema kätt tervituseks. Ta naeris selle peale ja pakkus mulle oma lutti, öeldes ise innukalt "Aitäh, aitäh!" "Noo sa ei saa ennast halvasti tunda, kui sul on nii armas poja!" mõtlesin mina ja tõstsin ta enda juurde voodisse. Tahtsin temaga kallistada, aga tal on viimasel ajal nii kiire, koguaeg tuleb maailma avastada ja nii siputas ta end mu haardest vabaks ja ronis voodist välja. Korra vaatas veel üle õla, et noh emme, kuhu jääd, ja roomas siis nagu väike vormel magamistoast minema. Muidugi pidin siis ka mina ennast voodist välja ajama ehkki keha oli raske ja sugugi poleks tahtnud seda teha. Kell oli aga seal maal, et lapsel oli käes järgmine söögikord ja ma isegi olin hommikul söönud ainult pool võileiba, (sest teise poole sõi Oskar ära.) 

Tegin Oskarile tatrarooga ja mõtlesin, mida saaks kodus olevatest toidu asjadest endale süüa teha. Avastasin, et meil on kõik vajalik olemas, et teha pannkooke ja isu tekkis ka kohe nende järgi. Jätsin Oskari söögitooli ja hakkasin toimetama. Et Oskar seal vagusi püsiks tegin talle kokandussaadet. Näitasin näiteks, kuidas mune vispeldan ja see ajas teda naerma. 

Ma ei oska teha ilusaid väikeseid ümmargusi pannkooke. Mul tulevad alati sellised laiali valgunud paadikesed. Mul tuli aga mõte, et võiks katsetada pipargoogivormiga ja nii tegingi. Panni keskele panin südamekujulise piparkoogivormi ja tegin lisaks neile paadikestele iga pannitäiega ka ühe südamekujulise väheke paksema pannkoogi. Need südamekujulised pannkoogid tõstsin eraldi, et need Oliverile serveerida kui ta koju jõuab. Olin temaga eelmisest õhtust saadik olnud pahur ja vingus ja mõtlesin, et on ehk tore nendega temalt vabandust paluda. 

Tegin endale teed ja tee tõmbas mõnusas sügiseses päikeselaigus. 

Pannkookide küpsetamine, (mida ma teen tõepoolest harva), tegi tuju ja olemise kuidagi heaks. Oskar matsutas pisikesi pannkooke süües rahulolevalt ja ma isegi nautisin neid pätsakaid mugides. Mõte sellest, et teen Oliverile väikese üllatuse, tegi ka rõõmsaks. Sellest hetkest peale, tuli kehasse eluvaim tagasi. Tegin teed, koristasin kööki, koorisin porgandeid ja Oskar oli kõige selle juures üllatavalt leplik ja leidis endale meelepärast tegevust. See oli ilus, õdus, päikseline pärastlõuna, kui ma tundsin ennast hoolimata tuikavast peanupust siiski õnnelikuna. 

Nagu ka oma eelmises blogipostituses kirjutasin, vajame vaheldust, et kogeda suuremat rahulolutunnet. Tol päeval oli pannkookide küpsetamine minu jaoks see vaheldus ja rõõmuallikas. 

Nii, et kui energia on maas ja tuju nullis, siis üks võimalus meeleolu tõstmiseks, on leida mingi tegevus, mis pakub vaheldust. 

Teine oluline asi, mis meil aitab end käima tõmmata, on tegutsemine. Passiivsus süvendab halba enesetunnet, samas kui tegutsemine loob võimalusi kogeda rahulolu. Sellest ka teine soovitus.

Kui muremõtted pähe trügivad, siis toimeta natuke – kasta lilli, korista, pese nõusid või tee süüa. Tegutsemine aitab! 

Mis puudutab migreeni, siis olen avastanud veel ühe nipi, mis seda leevendab. Nimelt kuulan Youtubest eneseväärtustavate afirmatsioonidega meditatsiooni. Panen kõrvaklapid pähe, silmad kinni ja kordan neid lauseid järgi. Nende heasoovlike mõtete mõtlemine enda kohta leevendab mu peavalu ja tõstab ka meeleolu.

Väikeseid õnnelikke hetki ja ilusat sügist! 

Mari