Otsusta, et ennetad sügismasendust ja talvekaamost!

Minu viimane postitus siin blogis ilmus 19. detsembril 2020. aastal ehk peagi kaks aastat tagasi. Selle kahe aasta sisse on mahtunud minu jaoks päris palju. Esiteks poja sünd, kes on tänaseks juba aastane poisiklutt ja teiseks minu õnneraamatu ilmumine. See blogi oligi kunagi selle jaoks, et aidata mul seda raamatut kirjutada, nii, et paljud siin blogis avaldatud mõtted jõudsid ka raamatusse. Raamat sai pealkirjaks "Õnn kuulub kõigile" ning seda saab soetada kõigist suurematest raamatupoodidest.   

Aga nüüd tundsin, et on jällegi aeg oma blogilehte soojendada ja seda eelkõige seepärast, et sügis on käes. Kui suvel oleme loomutasa õnnelikumad, sest päike paistab, suhtleme ja liigume rohkem, siis sügisel, kui energia pöördub sisse ja elame rohkem töö- ja argirutiinis, kipub ka meeleolu langema.  (Ja mis seal salata, praegu on maailmas ka väga heitlikud ajad.) AGA kui me teadvustame seda, et meie vaim vajab praegu suuremat hoolt ja tähelepanu, siis saame talle seda ka pakkuda. 

Niisiis kutsun kõiki teadlikult sellel aastal sügismasendust ja talvekaamost ennetama! 

Rõhk sõnal ENNETAMA, sest nii nagu püüame ennetada viirushaigusi ja hambaaukude teket, saab ennetada ka läbipõlemist ja vaimse tervise probleeme. Igasuguse ennetustegevuse eelduseks on aga teadvustatud soov ja tahe. Nii, et kui ka Sina soovid, et sügishallus sind maha ei murraks, siis otsusta, et hoolitsed sellel sügistalvisel perioodil teadlikult ka oma vaimse tervise eest. Siin blogis püüan jagada oma mõtteid, katsetusi ja ideid, kuidas seda teha.  

Foto: Robin Roots / Õhtulehe kirjastus

Pean tunnistama, et ma ise olin selline inimene, kes aegajalt kippus muremõtetesse ära vajuma ja kohe nii sügavalt, et ei tahtnud hommikul voodist tõusta. Kui ma üksi elasin võis ette tulla nädalaid, kui ma väga kellegagi ei suhelnud ja kodust käisin väljas ainult selleks, et üle tee poest midagi süüa tuua – ja seda ma tegin ka pidžaamas. Aga siis ma ei osanud ennast veel teadlikult toetada ja teatud mõttes tundus isegi selline masetsemine ja augus olemine normaalsus. Nüüd ma enam ei pea seda normaalseks. 

Kui ma tunnen, et selline äravajumine hakkab toimuma, siis ma küsin enda käest, mida ma saan enda heaks teha. 

Ja seda, mida me saame enda heaks teha, on tegelikult päris palju.  Nii, et esimene soovitus on see, et kui tajud, et raskus tuleb peale, siis selle asemel, et kaevata end järjest sügavamale ja mõelda, mis kõik on halvasti, küsi enda käest: Mida ma saan enda heaks teha?  Kas sa saad näiteks panna soojad sokid jalga, teha endale tassikese mõnusat kuuma teed, panna küünla põlema, kuulata helget muusikat, imetleda aknast kollaseks värvunud puulehti, nimetada asju, mille eest oled praegusel hetkel tänulik ja mis on praegu hästi, või minna hoopis välja jalutama, (küünal tuleb enne ära kustutada), helistada sõbrale või lihtsalt hingata sügavalt sisse ja välja.  Need on väikesed näited, mida saame enda heaks teha, aga enamasti juba see mõte, et me tahame endale head ja oleme valmis enda eest hoolitsema, teeb olemise paremaks! Sest kui me tunneme end halvasti, on meie esmane soov ja vajadus tunda hoolitsust. Seega hoolitseme enda eest sellel sügistalvisel perioodil rohkem! 

Peagi juba uusi mõtteid. 

Lisalugemiseks artikkel, kuidas kultuurelamused meie meeleolu ülal hoiavad: https://sonumid.ee/2022/09/14/kultuur-on-teraapia-ka-saastuajal/ fbclid=IwAR2D9hkucQDDk3NqRXySkcp4csaiRDX8yK1k25qr260Ge_dNiIQKqeaCDu8

Mari