Depressioonist võib jääda sõltuvusse!

NB! Selles postituses jagatud mõtted on suunatud vaimse tervise probleemide ennetamiseks. Juhul kui juba on tekkinud depressioon või mõni muu vaimse tervise häire, tuleb sellele läheneda teaduspõhiselt.  

Sain hiljuti raamatut "Zen ja oskus olla õnnelik" lugedes teada, et need rakud, mis on tekkinud meie kehas sellel ajal, kui olime kurvad või masendunud, janunevad hiljem kurbuse ja masenduse järgi ning annavad seda infot omakorda järgmistele rakkudele edasi. Samas õnnelikel hetkedel tekkinud rakud, kannavad edasi õnnelikku informatsiooni, oskavad tunda õnnetunnet ja janunevad heade tunnete järgi. (Olgu öeldud, et ühes tunnis tekib inimkehas umbes 18 miljardit uut rakku.)  

See avastus kinnitas minu jaoks veelkord, et kurvameelsuses "mõnuleda" pole mõtet. (Mina kippusin kunagi mõnulema.) Kui on raske, paha, ebamugav, pole mõtet selle tunde sisse järjest sügavamale kaevuda. Sellel ajal kui me selles tundes püherdame, toodab meie keha depressiooni järgi janunevaid rakke, mis loovad suurema tõenäosusega haiguskoldeid. Toites oma keha negatiivsete tunnetega, võib meie keha sõna otseses mõttes jääda deprssioonist sõltuvusse ja see tekitabki pikemas perspektiivis sügavamaid vaimse tervise probleeme. 

Seepärast on esmatähtis, et me õpiksime enda käest küsima: Mida ma saan praegu enda heaks teha? Kuidas ma saan oma meeleolu parandada?  

Kunagi arvasin, et kannatamine on selline õilis tegevus. Noh, et kõik õiged kultuuriinimesed kannatavad, põevad spliini ja on külmas ja näljas ja neist kannatustest sünnib ajatu looming ning seepärast õilistasin ka enda kannatusi. (Kirjutasin sellest ka ühes oma eelmises postituses.) Tegelikult on see "külmetava kunstniku" kuju ju puhas stereotüüp ja tänasel päeval ei pea see enam paika. Moes on olla terve, elurõõmus ja produktiivne. Ja tõepoolest pole ju mõtet oma kannatusi altarile seada. Vahel pakub elu meile küll üle mõistuse suuri väljakutseid ja suurtest traumadest välja tulekuks ongi oma kindel rütm, samamoodi ka sügavast depressioonist, aga praegu pean silmas argipäevaseid muresi, mida kipume suuremaks puhuma ja võimendama. Et sellest mustrist välja murda, tuleb harjutada pidurit tõmbama. 

Tuleb kasuks kui meil on tagataskus kartoteek märksõnadega, mis aitavad meil ennast aidata. 

Minu kartoteegist leiab näiteks selliseid märksõnu: 

• Hinga! 
• Loetle asju, mille eest oled tänulik! 
• Mine välja liikuma! 
• Paku endale vaheldust! 
• Tee süüa! 
• Mine kuuma dušši alla! 
• Vaata olukorda kõrvalt! 
• Helista sõbrale või õele-emmele-issile-ämmale! 
• Kirjuta! 
• Korista!
• Valmista endale tassike teed! 
• Poe teki alla ja puhka!

Igal inimesel võib olla tema enda kartoteek asjadest, mis tema jaoks toimivad ehkki mõned asjad on ka universaalsed. Näiteks tänutunne nagu ka liikumine ja vaheldus käivitavad meie kehas rahuloluhormoonide tootmist.  Kui ma tunnen, et meeleolu hakkab langema või ärevus tõstab pead, sirvin mõttes oma kartoteeki ja küsin, mida saan praegu enda heaks teha. Nii tõmban pidurit muretsemises mustrile. Jah, vahel tuleb ka oma emotsioonidele ausalt otsa vaadata ja mõista, mis mind siis tegelikult vaevab, aga ühes sellega tuleb hoida jalad maas ja pea selge – mitte, et see mul alati õnnestuks, aga ma püüan.  

Teades nüüd seda, et meie keha toodab vastavalt meie meeleolule, kas õnnelikke või õnnetuid rakke, annab see mulle täiendavat motivatsiooni püüelda iga päev rahulolu poole! 

Käisin hiljuti ühel sünnipäeval, kus jagati kõigile külalistele lustakad torbikmütsid. Rida täiskasvanuid istus piduliku laua ümber "tobedad" mütsikesed peas – küll oli lõbus! 

Mari