Enesearmastuse seos õnnega on väga otsene ning olen sellel teemal ka varem siin blogist kirjutanud. Nagu kord ütlesin: me saame püsivat õnne kogeda vaid siis, kui meil on terve enesehinnang – igal muul juhul on õnn vaid kassikuld. Elu paneb enesearmastust pidevalt proovile ning seepärast on see teema, millega on alati võimalik veel sügavamale minna.
Ma sain eile kaks uudist korraga, mis panid mu enesetunde võbelema ja äratasid minus väärtusetuse tunnet. Tundsin, kuidas meeleolu langes, hakkasin peas ühte ja samu mõtteid ketrama ja muutusin pahuraks. "Ma annan endast parima, aga tulemused on ikkagi kesised. Järelikumalt ma ei väärigi paremaid tulemusi ja olengi üks väärtusetu ja mõtetu inimene," käisid mõtted mu peas ringi. Õnneks olen endaga piisavalt palju tööd teinud ja märkasin, mis mu sees toimub ning ütlesin STOP! Küsisin kõigepealt, mida ma saan enda heaks teha ja kohe tuli kiire vastus, et teen endale ühe mõnusa tassi täie teed.
Seejärel meenus mulle koolitaja Kai Oja öeldud mõte, et kui sa tahad saada teistsuguseid tulemusi, siis sa pead tegema midagi teistmoodi. Küsimus, mida ma saan teha teistmoodi läitis minus juba loomingulisuse ja lootusetunde. Siis meenus aga veel üks õpetus, mis ütleb, et peame suutma luua muutuse oma alateadvuses, sest muul juhul jääme ikka kordama sama mustrit. Ja nii jõudsingi jälle selle enesearmastuse teemani. Kui ma ise ei usu, et väärin armastust, siis on ka maailmal seda mulle raske pakkuda. Seepärast proovisin pugeda oma alateadvuse sügavamatesse soppidesse ja vaadata, mis seal mind ikkagi tagasi hoiab.
Elu jooksul saame nii vanematelt kui ka teistelt meid ümbritsevatelt autoriteetidelt, ent ka eakaaslastelt ja vastassugupoolelt kriitilisi märkusi, mida me enda peas tõlgendame teadetena, et me ei vääri armastust. Kõik need olukorrad kujundavad meie hoiakut endasse. AGA lõppkokkuvõttes ei ole sellel, mida keegi sulle kunagi öelnud on, absoluutselt mitte mingisugust tähtsust. Kõige olulisem on see, et sa ise nüüd ja praegu otsustaksid, et väärid armastust - iseenda armastust! Olen hakanud vaikselt sellest nüüd päriselt aru saama. Minevikust palju olulisem on tulevik ja ma tõepoolest ei viitsi enam tegeleda enesehaletsemisega.
Meis on harjumus oodata armastust väljastpoolt ja oleme õnnetud, kui me seda ei saa. Või kui pakume seda endale, kipume seadma tingimusi, et ma olen küll tubli, aga ma peaksin olema veel tublim. Vähemasti minul on väga raske pakkuda endale tingimusteta armastust, sest kogu aeg on ju midagi, mis peaks olema paremini.
AGA eile kui laps juba magas, panin endale kõrvaklappidesse ühe salvestuse ja seda kuulates jõudsin kogemuseni, kus ma kogu oma kehaga, luuüdini välja, tundsin korraks seda tunnet, et jah, ma väärin iseenda armastust! Jah, ma olen enda jaoks tingimusteta väärtuslik. See oli väga võimas tunne, mis täitis kogu mu keha soojuse ja valgusega. Ma ei suuda veel seda kogemust tuua oma tavaellu, aga nüüd ma vähemalt tean, mis tunne on kogeda tingimusteta enesearmastust ja ma tahan seda veel kogeda. See lihtsalt on nii äge!
Sügavat enesearmastust kõigile!
Mari
 |
| Hetk pärast üht toredat kohtumist Fahle troopika tänaval. |
Kommentaarid
Postita kommentaar