Vabariigi aastapäeva järellainetus...

Täna Tallinnas trolli oodates tabas mind ühtäkki arusaamine. Selline füüsiline aru saamine sellest, et Eesti on kahe suure kultuuriruumi piiriala. Eesti on piiriala. Meie põhja- ja läänerannik on läbi kasvanud soome ja rootsi kultuurist, teiselt poolt sirutab vastu slaavi mõtteruum. Meie siin vahel, oleme tegelikult hälve ja terve loogika kohaselt, ei tohiks meid üldse olemas olla. Me oleme „loodusseadustega“ vastuolus. Keegi ei eelda, ega ootagi meilt, et me olemas oleks.  

Viimsi rand 25. veb. 

Kummalisel kombel tundsin seda mõeldes kergendust. Igasugune sundlus, püüdlus ja aatelisus ellujäämiseks kadus. Võib-olla me peaksimegi kuuluma sinna, kus me geograafiliselt kuulume - lahmaka tükikese Venemaa külge. Oleks ju igati loogiline, et Venemaa lõpeb suurejooneliselt merega, mitte suvalise soo ja rabaga. Mõtlesin ja tundsin trollis istuvate vene mammidega ühtäkki õelikku lähedust.

Ent siiski. Me oleme emapuu ja seda emapuu mõlemas tähenduses. Nii see puu, millelt saadakse liigi paljundamiseks vajalikud tüüpiliste omadustega seemned, kui ka laeva põhjapuu, millele kinnituvad kogu ülejäänud laeva tugiosad. See laev, mida me püsti hoiame, on aga suurem kui 45 000 ruutkilomeetrit. Meie hoiame koos kaht parrast, kaht erinevat kultuuriruumi. Selle kandi rahvana mõistame nii ida- kui ka läänenaabrite keelt ja oleme osake nende tundemeelest. Me suudame neid pardaid vahendada, neile üksteist tõlkida. Me oleme mõlema kultuuriruumi perifeeria ja Valdur Mikita ütleb, et perifeeria päästab maailma. Seega ei jää meil siiski muud üle, kui oma varbad tugevalt siia mutta ja soosse sirutada ja ükskõik, mis tuuled ka puhuvad, püsti jääda.

Kristiina jutustas meile, et oleme pärit pimedatest, puhastest, põhjavee kihtidest. Sellest aru saamises peitub ka püsimise jõud. Pinnahoovustega kaasa lahmides võime hõlpsalt sattuda püünisesse või laevatiivikusse. Tark on tasa minna. Aga meie president soovitab kiirustada: „Seni pole me arengust maha jäänud, veel mõnda aega püüame tempos püsida. Aga oluline on ette jõuda. Olla ees. Jäädagi ette.“ Aga trügimine pole süvaveekalale loomuomane.

Minu ema. 24. veb.

Vaadates üht ameerika naiste perekonnadraamat, tabasin end dilemmalt, kas nüüd samastuda või mitte? Ikka püüab inimene samastuda sellega, mida näeb, kuuleb, tabada mingit ühisosa – eriti kui on tegemist kõrgelt hinnatud filmiga. Aga ei. Ma ei pea samastuma, kui minu lugu on teises kohas, kui minu ema on mulle õpetanud testsugust naiseks olemise loomust, kui minu kultuuriruumis käibivad teised tõekspidamised.

Anton Hansen Tammsaare on kirjutanud: "Vähem Euroopat ja rohkem meid endid! /--/ Aga võib-olla polegi nii väga ahvatlev Euroopa, vaid Euroopast peaks ehk kultuuriliselt üle jõudma. See võiks olla ideaaliks.“ Ma kordan, kultuuriliselt! Just kultuuriline küpsus on see, mida me euroopale peaks õpetama, just oma sügavusega teistest üle jõudma. Sest meie kultuurilised süvakihid on elavamad kui vana euroopa omad. Kunstilised püüdlused ja sõjalised ambitsioonid on lasknud neil ise end üle parda visata. See mida saksamaal nimetatakse folk muusikaks pärineb 20. sajandist, meie oma 1000 a. e. Kr. Just see on põhjus, miks me ei pea ilmtingimata kaasa tegema kõiki protsesse, mida käib läbi ülejäänud maailm. Meil ulatuvad jalad põhja, aga neil mitte.

Viimsi rand 25. veb.

Vana olemises ei ole midagi halba. Elutarkadest vanainimestest peetakse lugu, nende juurde tullakse nõu küsima ja kindlust leidma. Nemad on maasool ja laeva emapuu. Just seda sorti vanad võiksime meie olla euroopale. See oleks ideaal.