Täna
Tallinnas trolli oodates tabas mind ühtäkki arusaamine. Selline
füüsiline aru saamine sellest, et Eesti on kahe suure kultuuriruumi
piiriala. Eesti on piiriala. Meie põhja- ja läänerannik on läbi
kasvanud soome ja rootsi kultuurist, teiselt poolt sirutab vastu
slaavi mõtteruum. Meie siin vahel, oleme tegelikult hälve ja terve
loogika kohaselt, ei tohiks meid üldse olemas olla. Me oleme
„loodusseadustega“ vastuolus. Keegi ei eelda, ega ootagi meilt,
et me olemas oleks.
Viimsi rand 25. veb. |
Kummalisel
kombel tundsin seda mõeldes kergendust. Igasugune sundlus, püüdlus
ja aatelisus ellujäämiseks kadus. Võib-olla me peaksimegi kuuluma
sinna, kus me geograafiliselt kuulume - lahmaka tükikese Venemaa
külge. Oleks ju igati loogiline, et Venemaa lõpeb suurejooneliselt
merega, mitte suvalise soo ja rabaga. Mõtlesin ja tundsin trollis
istuvate vene mammidega ühtäkki õelikku lähedust.
Ent
siiski. Me oleme emapuu ja seda emapuu mõlemas tähenduses. Nii see
puu, millelt saadakse liigi paljundamiseks vajalikud tüüpiliste
omadustega seemned, kui ka laeva põhjapuu, millele kinnituvad kogu
ülejäänud laeva tugiosad. See laev, mida me püsti hoiame, on aga suurem kui 45 000 ruutkilomeetrit. Meie
hoiame koos kaht parrast, kaht erinevat kultuuriruumi. Selle kandi
rahvana mõistame nii ida- kui ka läänenaabrite keelt ja oleme
osake nende tundemeelest. Me suudame neid pardaid vahendada, neile üksteist tõlkida. Me oleme mõlema kultuuriruumi perifeeria
ja Valdur Mikita ütleb, et perifeeria päästab maailma. Seega ei
jää meil siiski muud üle, kui oma varbad tugevalt siia mutta ja soosse
sirutada ja ükskõik, mis tuuled ka puhuvad, püsti jääda.
Kristiina
jutustas meile, et oleme pärit pimedatest, puhastest, põhjavee
kihtidest. Sellest aru
saamises peitub ka püsimise jõud. Pinnahoovustega
kaasa lahmides võime hõlpsalt sattuda püünisesse või
laevatiivikusse. Tark on tasa minna. Aga meie president
soovitab kiirustada: „Seni
pole me arengust maha jäänud, veel mõnda aega püüame tempos
püsida. Aga oluline on ette jõuda. Olla ees. Jäädagi ette.“
Aga trügimine pole süvaveekalale loomuomane.
Minu ema. 24. veb. |
Vaadates
üht ameerika naiste perekonnadraamat, tabasin end dilemmalt, kas
nüüd samastuda või mitte? Ikka püüab inimene samastuda sellega,
mida näeb, kuuleb, tabada mingit ühisosa – eriti kui on tegemist
kõrgelt hinnatud filmiga. Aga ei. Ma ei pea samastuma, kui minu lugu
on teises kohas, kui minu ema on mulle õpetanud testsugust naiseks
olemise loomust, kui minu kultuuriruumis käibivad teised
tõekspidamised.
Anton
Hansen Tammsaare on kirjutanud: "Vähem Euroopat ja rohkem meid
endid! /--/ Aga võib-olla polegi nii väga ahvatlev Euroopa, vaid
Euroopast peaks ehk kultuuriliselt üle jõudma. See võiks olla
ideaaliks.“ Ma kordan, kultuuriliselt! Just kultuuriline küpsus
on see, mida me euroopale peaks õpetama, just oma sügavusega
teistest üle jõudma. Sest meie kultuurilised süvakihid on elavamad
kui vana euroopa omad. Kunstilised püüdlused ja sõjalised
ambitsioonid on lasknud neil ise end üle parda visata. See mida
saksamaal nimetatakse folk muusikaks pärineb 20. sajandist, meie oma
1000 a. e. Kr. Just see on põhjus, miks me ei pea ilmtingimata
kaasa tegema kõiki protsesse, mida käib läbi ülejäänud maailm.
Meil ulatuvad jalad põhja, aga neil mitte.
Viimsi rand 25. veb. |
Vana
olemises ei ole midagi halba. Elutarkadest vanainimestest peetakse
lugu, nende juurde tullakse nõu küsima ja kindlust leidma. Nemad on
maasool ja laeva emapuu. Just seda sorti vanad võiksime meie olla
euroopale. See oleks ideaal.
Kommentaarid
Postita kommentaar